“Kui me vaatame tõele näkku, siis minister ei pea isegi mereakadeemia rahva käest küsima, mida nad kaotamisest arvavad, ministril on õigus teha ettepanek ja valitsuskabinet otsustab,” lausub ta. “Oleks mingisugusedki relvad, saaks võidelda. Aga riigiasutusena, kus ministril on võimutäius, pole sellel mõtet. Vastutuult pissimine pidi kahjulik olema.”

Kui Heiki Lindpere mullu 1. jaa­nuaril rektoriks sai, olid paljud rõõmsad. Õige mees! Reaalkooli poiss Lindpere oli ju pärast 8. klassi merekooli läinud ja selle tüürimehena lõpetanud.

“See kool on mulle armas, selle kooli tulevik on mulle oluline,” põhjendab Lindpere rektoriks tulemist.

Amet oli isegi nii oluline, et rahvusvahelise mainega mereõiguse professor loobus võimalusest Oslo Ülikooli põhjamaade mereõiguse instituudis lõpetada ingliskeelne raamat sellest, kuidas kinnipeetud laev ja laevapere liikmed viivitamatult vabastada.

Nüüd, kui järgmise aasta juulist ollakse tõenäoliselt kolledž, tuleb tuuleveskitega võidelnud Lindperel rektorikett mereakadeemia muuseumisse anda.

Ise ta muuseumi kolida ei kavatse. “Ma võiks Hongkongi Ülikooli professoriks minna, seda 10 000eurose kuupalgaga,” muigab rektor.