Kooli(de)le ja õpetajatele mõeldes
Paratamatult tekkisid mõned võrdlused ja paralleelid. Meie lennus oli 42 lõpetajat. Tuntumad on neist kaks väga kõrgel kohal olevat riigiametnikku, laulja ja ühel alal Eesti juhtiv ärinaine. Aga enamus on elus hästi hakkama saanud, lapsed ja lapselapsed kasvamas. Mõned on läinud ka manalateele, raskete haiguste tagajärjel. Soomes töötab kaks klassikaaslast. Kuidagi on nii juhtunud, et niisugust omaette koosolemist pole meil enne olnud. Seetõttu oligi eriliselt huvitav kuulda, kuidas kellelgi on läinud, milliseid eriskummalisi valikuid elu neile on ette seadnud. Ehk kõige naljakas - kurblikum oli ühe klassikaaslase jutustus, kuidas ta peale lõpetamist suvel väljavalitud kooli uksest sisse ei saanud - millegipärast oli see suletud. Tagasiteel bussijaama astus ta möödaminnes teise kooli uksest sisse, vormistas paberid ja lõpetaski hiljem selle kooli. Enda näitel võin samuti öelda, et juhustel ja kokkusattumustel on tihti üsna määrav roll karjääris/muiduelus. Just juhustel on suurim roll selles, milliste inimestega elus kokku sattume ja keda usaldame.Minu koolitee algas esmaspäeval kella pool kuue paiku kui ärkasin ja 3 km bussijaama jalgsi läksin. Siis veel pool tundi bussisõitu ja õhtul sama tee tagasi. Kooli ajal elasin siiski enamuse ajast internaadis ehk praeguse nimega õpilaskodus. Selleks oli kahekorruseline nelinurkse põhiplaaniga maja, kus mõlemal korrusel oli kaks tuba. Toas olid üksteise kõrval voodid ja poisse oli igas toas 15 ümber. Nooremad olid alumisel, vanemad ülemisel korrusel. Internaadielu andis vähemalt mulle hea karastuse kõikideks elujuhtudeks, kui tuli enda eest seista. Kasvataja, kelleks oli harilikult mõni aineõpetaja, käis viimast korda kella 10 paiku ja siis algas kellel magamine, kellel muu tegevus. Kõik poisid internaadielu välja ei kannatanud ja nii mõnedki läksid seetõttu teise kooli. Meelde on koolist jäänud kõige eredamalt isiksustest õpetajad, kelledest näiteks üks mulle keeleõppe nii vastikuks tegi, et hilisemas elus mingi sisemine tõrge polegi lubanud ühtegi võõrkeelt õieti selgeks saada. Aga oli ka oma ala tõelisi meistreid ja eeskujusid kogu eluks. Tagantjärele tark olles on põhiline osa elus tehtud valikutest, nii tarkadest kui lollidest siiski oma tehtud ja koolist ning õpetajatest see olenenud pole. Sellel ajal, kui meie koolis käisime, olid valikud muidugi hoopis teistsugused, aga õpitulemused said vähemalt meie klassis enamuse edukusele aluseks. Olenes palju ju ka sellest, mida elus eesmärgiks seati, kas karjäär või pereelu.
Klassikaaslased läksid laiali aga mõtteainet ja emotsioone oli tükiks ajaks. Et kaotatud aega tagasi teha ja ka ülejäänud huvitavad lood ära kuulata, otsustasime ka need laiskvorstid, keda seekord ei olnud, kohale meelitada ja järgmisel aastal uuesti kokku saada.
Head õpetajate päeva kõigile pedagoogidele!
