Suvel maanteeameti uueks juhiks tõusnud Aivo Adamsonil on ees suur tööpõld. Tuleb teha õigeid valikuid ja põhjalikult üle vaadata Eesti maanteehoiukava – kas uute tehnoloogiate ja oskusliku planeerimisega saaks midagi paremaks teha. Parema planeerimise vajadusele on viidanud ka Riigikogu majanduskomisjon.

Raha juurde

2012. aastal eraldati riigieelarvest kohalikele teedele 18,1 miljonit eurot. 2013. aasta eelarvest on plaanis eraldada 10% kütuseaktsiisi laekumisest ehk 29,3 miljonit eurot. Tõus on seega 65 protsenti.

Kattega teede osakaal riigimaanteedel on käesoleval aastal 64,8%, nende pikkus suurenes eelmise aastaga 223 km võrra. Kokku on kattega teid 10 657 km riigimaanteede üldpikkusest. Põhiline suurenemine tulenes katte rajamisest kruusateedele. Võib öelda, et Eesti teedevõrk on arenenud kiiremini kui üldine heaolu ning ressursipuudus on mureks eelkõige kõrvalteede hoolduse puhul, kus need endiselt tolmavad.

Põhjamaade kogemus on näidanud, et kõikjale polegi optimaalne mustkatteid ehitada. Mitte ainult mustkatte ehitus, vaid ka selle hooldus on väga kulukas. Ühe kilomeetri asfalttee ehitamise asemel on sama raha eest võimalik sada kilomeetrit aastakümneid tolmuvabana hoida.

Just seetõttu tuleks teha väga tõsiseid valikuid – kus on otstarbekas asfalteerida ja kus kasutada uusi tolmutõrje tehnoloogiaid, mis teevad teepinnase siledaks ja kõvaks, aga maksavad kümneid kordi vähem kui asfalt.

Tolmutõrjeks läheb tarvis aineid, mis suurendavad materjaliosakeste sidusust. Sellisteks aineteks võivad olla hügroskoopsed soolad, lignosulfonaadid (metsatööstuses tekkivad lahused), petrokeemilised tooted (toorõlid ja nende emulsioonid ning bituumenemulsioonid), taimeõlid (sojaõli töötlemisjäägid), polümeerid (sünteetilised polümeeremulsioonid), männiõli ja kasemahl, seebid, suhkrut sisaldavad ja ensümaatilised tooted.

Eesti riigimaanteedel tehakse tolmutõrjet peamiselt kaltsiumkloriidiga, mis suudab siduda endaga õhus sisalduvat vett ja lahustub tee pealispinda imendunud vees.

Ent see sool on agressiivne metalli ja okaspuude okaste suhtes. CaCl2 on kasutuses tolmutõrje korral helbelise soola või lahuse kujul.

Tolmutõrjeks soolatatakse kevadel teepinda, mis eelnevalt profileeritakse. Sool laotatakse lahtisele kruusale. Suvisel tolmutõrjel kasutatakse kas helbelist soola või lahusesoola, vajadusel hööveldatakse ja kastetakse.

Mis on mõistlikum?

Maanteeameti spetsialistid on oma infolehes märkinud, et teede kvaliteedi tõstmisel ja tolmutõrjel jäävad Eesti kogemused silmatorkavalt maha Soomes selles valdkonnas tehtavast. Samas on meil piisav oskusteave olemas, et oma kruusateid parandada ja tolmu tõrjuda.

Maanteehoiukava koostamisel tuleks kindlasti rääkida ka uutest võimalustest, et olemasolevaid vahendeid paremini planeerida. Praegu on meil mustkatet tihti pandud ka teelõikudele, kus liiklussagedus ei ole kuigi suur. See on ilmselge raiskamine – madala liiklussageduse puhul oleks kindlasti odavam teha teedel regulaarset tolmutõrjet.