Heiki Hepner: kas Kohila 46. koht kohalike omavalitsuste võimekuse pingereas on hea või halb?
Pingerida kujundatakse nelja viimase aasta näitajate järgi ja Kohila vald platseerus selles arvestuses 46. kohale. Kui vaadata 2011. a eraldi, oleks koht paar pügalat kõrgem. Raplamaa valdadest jõudis kõige kõrgemale, 16. kohale, Rapla vald. Märjamaa vald, kus on elanikke kriipsuke rohkem kui meil, platseerus 44. kohale.
Ülejäänud Raplamaa valdadel algas koht kuuekümnendaga või sellest tagapool. Eesti võimekamate omavalitsuste esikolmiku moodustasid Rae ja Viimsi vald ning Tallinna linn.
Kas Kohila 46. koht on hea või halb? Selleks tuleb esmalt süüvida koostatud uuringu metoodikasse. Andmeid on palju ja metoodika keerukas. Mõne mõõdiku võimekuse näitajana võiks ka kahtluse alla seada, aga see ei ole antud kirjatüki teema.
Esimesena jääb silma, et eelistatud olukorras on linnad ja mida suuremad, seda võimekamad.
Neile sekundeerivad ka suurlinnadega külgnevad vallad ja Ida- Virumaa põlevkivivallad. Viimastel mängib sissetulekutes väga suurt rolli põlevkivi kaevandamisest saadav ressursimaks.
Nii pole põhjust imestada, kui Tallinn saab maksimumpunkte elanike arvu ja summaarse maa maksustamishinna eest. Kui vaatame aga ülalpeetavate määra (see on laste ja üle 65.aastaste inimeste suhe tööealistesse, 15-65 aastastesse inimestesse), on esimene hoopis Ruhnu vald, kus ülalpeetavaid kõigest 26%. Kohila vallas on laste osakaal elanikkonnas Eesti keskmisest palju suurem ja seepärast jääme me oma ülalpeetavate 45% osakaaluga omavalitsuste seas 73. kohale.
Piirissaare, kus on lapsi väga vähe ja vanureid väga palju, lõpetab siin pingerea 70,6 protsendiga.
Rahvastiku taastootmise potentsiaali mõõtmiseks võrreldakse fertiilses eas (15-49 a) naiste arvu elanike üldarvuga. Siin on esimene Viimsi vald 27,2% ning pingerea lõpetab 5,5% Piirissaare. Kohila oma 24,5% platseerub 29. kohale 226 omavalitsuse seas.
Kohaliku majanduse võimekuse hindamisel on vaatluse all majandusüksuste (ettevõtete, organisatsioonide, FIEde) arv, loodud töökohad ja töökohtade keskmised väärtused. Saja 15-64 a elaniku kohta on majandusüksusi kõige rohkem Vormsi vallas (26,4 üksust). Kohilas vallas on neid kõigest 9,9 ning oleme selle näitajaga kõigest 174. kohal. Kas see on halb? Kindlasti ei teeks paha, kui meil oleks majandusüksusi rohkem, kuid ajalooliselt on meie vallas olnud pigem suuremad tööandjad ja seda see mõõdik ei arvesta. Olgu siin selle mõõdiku illustreerimiseks näide, kus kolm FIEt, kes ainult ise endale tööd annavad on täpselt kolm korda paremad kui üks suur 100 töökohaga ettevõte. Lisaks peab arvestama sellega, et paljud Kohila elanikud käivad Tallinnas tööl ja need lähevad Tallinnale arvesse. Seepärast ongi selle mõõdiku pingerea eesotsas väikevallad, kus on palju väikeettevõtteid ja FIEsid ja mis asuvad linnadest võimalikult kaugel (Vormsi, Tudulinna, Nõva, Kihnu).
Pingerea lõpetavad Virumaa vallad, kus on ainult väga suured ettevõtted. Viimane, 226. ongi Püssi linn 0,59 tööandjaga 100 elaniku kohta. Oluliselt kõrgemal kohal on Kohila vald majanduse mitmekesisuses. Siin on meie vald 31. kohal. Esikolmiku moodustavad ettearvatult meie suurlinnad Tallinn, Tartu, Pärnu ning lõpu otsa Piirissaare ja Ruhnu.
Elanike heaolu mõõtmisel hinnatakse tulu elaniku kohta, töökohtade arvu, töötute osakaalu ja toimetulekutoetust elaniku kohta. Keskmise tulu juures arvestatakse nii palka kui ka pensioni, aga ei arvestata erinevaid toetusi. Keskmiselt tuli aastatel 2008-2011 tulu Kohila vallas elaniku kohta 4983 eurot aastas, millega olime 30. kohal. Ettearvatult võtsid pingereas esimesed kohad Tallinna kuldse ringi vallad Viimsi (7615 €) ja Harku vald (6997 €) ning Saue linn (6870€).
Pingerea lõpetas Peipsiääre vald 2692 euroga. Kohila vallas elavate ja siin töötavate elanike suhe valla 15-64 aastaste elanike üldarvu on 0,75 ehk teisiti öelduna igast sajast Kohila valla 15- 64 aastasest elanikust töötab 75 Kohilas. Oleme sellega 66. kohal.
See koht võiks kõrgemgi olla, aga raske, et mitte öelda võimatu, on konkureerida Tallinna võimalustega, kus paljud meie inimesed tööl käivad. Ega erinevused, vähemalt esimeses pooles, väga suured olegi. Parim selles pingereas on Saue 0,87 töökohaga ning viimane Peipsiääre 0,47 kohaga.
Rapla vallas on see arv 0,8 ja Märjamaal 0,72. Kohila töötute suurele osakaalu ja toimetuleku toetuse suure mahu põhjustasid 2009. a Atlanta likvideerimine, mis jättis toona tööta enam kui viissada inimest. Kuna metoodika arvestab nelja viimast aastat, kajastub see põhjus tulemustes veel järgmistelgi aastatel. Kui 2008. aastal oli keskmine registreeritud töötus meil vallas kõigest 2,2%, siis 2010. a kasvas see eelpool nimetatud põhjusel koguni 10,1 protsendini. Nelja aasta keskmine näitaja tuli 7%.
Hea on see, et tänaseks on tööpuudus langenud viimase kolme aasta madalaimale tasemele ja inimesed on leidnud tööd ühe suure ettevõtte asemel mitmes keskmise suurusega ettevõttes.
Väikseim tööpuudus oli aastatel 2008-2011 Ruhnus (1,9%) ja suurim Valgamaal Õru vallas (11,7%). Eelpool toodu kujundas ka toimetulekutoetuse mahu elaniku kohta. Kohila vallas oli see 18,49 €, Märjamaal 18,57€, Raplas 15,61 €. Ruhnus ei makstud sentigi ja kõige rohkem maksti Paldiski linnas, 48,83 € elaniku kohta aastas.
Kohalike omavalitsuse organisatoorset võimekust hinnatakse uuringus kohalike valimiste valimis- ja kandideerimisaktiivsuse, omavalitsusasutuste koosseisu suuruse ja munitsipaalosalusega eraõiguslike ühingute arvu järgi. Valimisaktiivsus viimastel kohalikel valimistel oli Kohilas 56,2%, mis oli kõigist suurematest Raplamaa valdadest ja ka Raplamaa keskmisest suurem, kuid jäi alla Eesti keskmisele. Selle mõõdikuga said maksimumpunkte Alajõe (valimisaktiivsus 86,2%), Piirissaare (85,7%), Lohusuu vald (81,93%), mis üldarvestuse jäid üsna viimaste hulka. Valimistel kandideerimise aktiivsusega jäi Kohila vald oma 5,52 kandidaadiga ühele volikogu kohale pingereas esimese viiendiku sisse. Raplas oli kandideerijate arv 4 inimest, Märjamaal 3,7 inimest. Ettearvatult oli selles valdkonnas parim Tallinn, kus linnavolikogu ühele kohale kandideeris 13,9 inimest. Äge rebimine oli ka Paldiskis (13,4 inimest) ja Rakveres (10,3 inimest). Kas need näitajad kohaliku omavalitsuse tugevust näitavad, jäägu igaühe enda arvata.
Vallast palka saavate inimeste arvult on Kohila vald Eesti lõikes oma 216 inimesega 35. kohal. Märjamaa on siin 22. (314 inimest) ja Rapla kõrgel 14. kohal (492 inimest). Ettearvatult troonivad selle mõõdiku pingerea tipus meie kolm suurimat linna: Tallinn, Tartu, Narva. Kõige väiksem on aga vallalt palka saajate arv Piirissaarel (5,8 inimest), Torgus (11,3 inimest) ja Ruhnus (11,5 inimest).
Munitsipaalosalusega eraõiguslike ühingute arv, kuhu Kohila vald kuulub, oli uuringu järgi 2011. a 7 ning 4 aasta keskmisena 6,25. Tegelik arv on siiski suurem. Olgu siin need organisatsioonid ära nimetatud: OÜ Kohila Maja, MTÜ Hageri Kodu, MTÜ Raplamaa Omavalitsusliit, SA Rapla Haigla, MTÜ Raplamaa Jäätmekäitluskeskus, MTÜ Raplamaa Partnerluskogu, MTÜ Eesti Linnade Liit, SA Raplamaa Omavalitsuste Arengufond. Kui vald astuks meie spordiklubide või külaseltside liikmeks, mis valla eelarvest toetust saavad, siis saaks seda arvu ja enda kohta pingereas kõvasti iga liikmelisusega parandada. Siiski pole seda plaanis teha, sest senine koostöö meie valdades tegutsevate MTÜdega toimib ilma selletagi hästi ja hea koht pingereas ei saa olla omaette eesmärgiks.
Ettearvatult juhib ka selle mõõdiku pingerida Tallinn oma 43 ühinguga, Tartul on neid 19 tk ja kolmandana Viimsil 14 tk.
Kohaliku omavalitsuse finantsolukorda kaalutakse eelarve mahuga elaniku kohta, võlakoormusega, põhivara soetamist ja omafinantseeringu võimekust hinnates. Kohila vallal on puhastatud eelarve maht elaniku kohta 776 €. Märjamaal on see 5 eurot ja Raplal 105 eurot meist suurem.
Esiotsa moodustavad siin tuntud põlevkivivallad Illuka (3297 €) Mäetaguse (3030 €) ja Maidla (1551 €), kus arvestatava osa sissetulekust moodustab põlevkivi kaevandamisest saadav ressursimaks.
Pingerea lõpetab Peipsi ääres asuv Kasepää vald 541 euroga. Võlakoormus oli meie vallal nelja aasta keskmisena 23,2%.
Rapla vallal oli see 29,8% ja Märjamaa vallal 47,6%. Paraku tõuseb see protsent järgnevatel aastatel ka Kohila vallal, sest vee- ja kanalisatsiooniprojekti kaasfinantseerimiseks ning Männi lasteaia laiendamiseks võetud laen kajastub alles järgmise aasta uuringus.
Neljakümnel vallal puuduvad laenud üldse. Nende hulka kuuluvad vallad, kelle finantsvõimekus ei luba laenu võtta (näiteks Piirissaare ja Õru vald), aga ka need, kelle tulud on nii suured, et laenu ei vajata (väikesed põlevkivivallad).
Suurima võlakoormusega on Kiili (140%) ja Viimsi (121%) vallad. Rahandusministeeriumi poolt kehtestatud piirist (60%) suurem võlakoormus on 21 vallal. Omafinantseerimisvõimekuselt on Kohila vald 32. kohal (koefitsient 1,12). Raplal on see meiega võrreldes kriipsukene parem (1,14) ja Märjamaal meist kehvem (1,03). Parimad selles pingereas on jälle põlevkivivallad (Illuka 1,96; Mäetaguse 1,64) ja kolmas Viimsi vald (1,35).
Teenuste osas mõõdetakse haridusasutuste, vabaaja teenust pakkuvate asutuste, keskkonna- ja majandusasutuste ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste mitmekesisust ning nendele valdkondadele tehtud kulutusi. Haridusasutuste mitmekesisuse eest sai Kohila vald koos 88 teise vallaga maksimumpunktid.
Selleks peab vallas olema võimalik lapsel saada alus-, alg-, põhija keskharidust). 3 vallal (Alajõe, Piirissaare ja Kohtla) ei ole ühtegi neist võimalustest. Hariduskulud kuni 1-19 aastastel elanikel on meie vallas ühe elaniku kohta 1768 €. Märjamaal on need 1949 € ja Raplas 2571 €. Üheks põhjuseks, miks meil see kulu on väiksem kui naabritel, on kindlasti meie suur efektiivse ruumikasutusega kool. Kokkuhoitud raha oleme kasutanud omakorda investeeringuteks lasteaedadesse ja kooli, mis aga mõõdikus arvesse ei lähe. Hariduskulude pingereas on esimene taas Illuka (5940 €) ja viimane Piirissaare vald (236 €).
Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osas lähevad meie andmed uuringustooduga lahku. Kui uuringus viidatakse 4 teenusele, on neid siis tegelikult pea poole rohkem. (sotsiaalkorterid, koduhooldus, hooldekodu, hambaravi, tervisekeskus, apteegid, kiirabi). Selle näitajaga oleksime juba päris tipus. Sama lugu on ka vabaaja asutustega, mida on rohkem, kui uuringus kirjas. Majandus- ja keskkonnakaitse asutuste mitmekesisuse tegelikkust ei oska esitatud andmetega võrrelda väga laialivalguva selgituse tõttu.
Võime vaid konstateerida, et 2011. a olime 4 organisatsiooniga 28. kohal ja nelja aasta keskmise tulemusega (3,5 organisatsiooni) 81. kohal. Ilmselt saab iga vallaelanik aru, et oluline ei ole mitte see, mis uuringus kirjas, vaid see, mis tegelikult olemas on.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et OÜ Geomedia poolt kogutud andmed on heaks abivahendiks eneseanalüüsil, kuid üleliia tõsiselt seda pingerida võtta ei maksa.
