9. klassi õpilased esitasid mitmekesise kava, milles oli nii meeleolukat ning lõbusat, samuti tõsiselt mõtlema panevat ja südamlikku. Ürituse juhatas sisse lugu „Meil on elu keset metsa", mida esitati uhiuute kitarridega ning kogu koolipere saatis seda lauluga.

Veel mõned päevad enne esinemist olime veidi skeptilised, kas me ikka saame kitarrimängu nii selgeks, et vaatajate-kuulajate ette kannatab minna. Meie püüdlused aga kandsid vilja, sest hiljem kuulsime kitarrimängu kohta vaid kiidusõnu ja olime enda üle väga uhked.

Meie ettekande lõbusam pool oli see, kui poisid-tüdrukud esitasid liivi, vadja ja soomekeelseid tekste ja kuulajad pidid aru saama, millest jutt on. Olime ette valmistanud slaidiesitluse, mille abil tõime näiteid, kuidas meie keelenaabrite käsi käib. Tõdesime, et on neidki läänemeresoome keeli, mis tänaseks juba praktiliselt välja surnud. Põhjuseks teise ja suurema riigi territooriumil elamine ja segunemine suurema rahvaga, samuti see, et häbenetakse oma keelt rääkida. Lõpetuseks laulsime 8. klassi tüdrukute omaloomingulist loitsu, et eesti keel, Eestimaa ning rahvas kestma jääks.

Meie peamiseks eesmärgiks oli kuulajatele teadvustada, et iga keel või rahvas võib välja surra, eriti kui keele kõnelejaid on vaid pisut üle miljoni, võrreldes rahvustega, keda on 80 miljonit või 145 miljonit. Loodame, et meie sõnum jõudis igaüheni ning üheskoos hoiame eesti keelt ning meelt.

Annabel, Siiri ja Keily
Kivi-Vigala põhikooli
9. klassi õpilased