Kui peaminister Andrus Ansip oli vabadusega harjunud internetipõlvkonna muret hiljuti naeruvääristanud, öeldes, et küllap on ACTA-vastased seemneid söönud ja kannavad fooliummütsikesi, siis nüüd vaatas seesama mees pulbitsevat rahvamerd kohaliku parteikontori aknal vaikides. Paar nooremapoolset oravaparteilasest ärimeest olid ka talle hetk tagasi fooliummütsi pähe tõmmanud.

Oli õpetajate streik, siis tohtrite ja hooldajate oma.

Ühed ja teised nõudsid inimväärseid töötingimusi, paremat palka, aga valitsejad vahtisid küsijatele kalanäoga vastu ja korrutasid nagu rikkis grammofon: raha võtta pole kusagilt.

Samas leiti Toompeal, et üle jõu elanud kreeklaste jt abistamiseks on küll pappi võtta – kohe ja palju. Kes on järgmised, arutleti omavahel. Tulekahju puhkes siis, kui peaministri erakonnakaaslane Silver Meikar teatas, et on parteikassat tundmatu rahaga korduvalt kosutanud. Nagu ka teised parteibroilerid, aga nemad olid raha ämma kapist võtnud.

Paraku kukkus rahaskandaali uurimine sahinal kokku.

Meikar valetab, teatas peaminister.

Kui ma neil päevil maksumaksja raha eest kaheksast juhtivast reformierakondlasest vändatud pooletunniseid portreefilme vaatasin, oleks tahtnud sisikonna välja oksendada. Väk!

Loomulikult kuulsin taas kõrgete riigiisade ja -emade juttu, et nemad ei teadnud asjast midagi.

“Moraalsed värdjad,” võttis professor Rein Raud asja kokku. Nüüd kirjutavad Raud ja Harta 12 teised autorid, et Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Võimulolijad sülitavad rahvale laias kaares.

Valitseb arvamus, et eesmärk pühitseb abinõu. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse. Korratakse mantrat, et “meil on mandaat” ja “meile pole alternatiivi”.

“See ei ole ainult ühe erakonna kriis,” rõhutavad harta autorid. “Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi…”

Paar päeva tagasi rääkisin kõigest sellest majandusminister Juhan Partsiga. Oma üllatuseks avastasin, et tema ei taju ühiskonnas kujunenud meelsust.

“Peeter, kus siin on revolutsiooniline situatsioon?” päris minister. “Ma loen sellest ainult lehest.”

Minister oli oma mõistmatuses aus. Eestil läheb ju hästi, oleme juba kõrgliigas ja hingame isegi parimatele poistele kuklasse. Partsil on õigus, aga ainult osaliselt.

Üks on selge: paljude mu sõprade ja tuttavate arvates vanaviisi jätkata ei saa – või muidu lahvatab leek.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid