Toome uued näod Toompeale
Võimulolijatega rahulolematuid on olnud ajast aega, kusjuures võimulolijad ise ütlevad, et demokraatia puhul on see loomulik, kõik ei saagi rahul olla.
Nüüd on Eestis üksikute rahulolematutega liitunud terve hulk, kes nimetavad oma pöördumist hartaks ja kutsuvad sellega ühinema kõiki teisigi. Lühikese ajaga koguneb neid juba üle kümne tuhande, mis tähendab, et seda ei saa pidada enam üksikute irisejate väljaastumiseks.
Aeg on täis
Ei ole põhjust rahul olla presidendi, valitsuse ega Riigikoguga, öeldakse hartas. Jonnakate eestlastena loomulikult ei taha võimulolijad esialgu oma vigu tunnistada ja tüüpiline on peaministri läbi hammaste öeldud napisõnaline: ma vabandan.
Juhtparteidega vastasleeris olevad sotsid arvasid kohe, et juba ongi paras aeg korraldada uued Riigikogu valimised, lootes, et kui nüüd on Keski ja IRLi kõrval tule all ka raudne Reform, oleks nagu lootust, et kodanikud annavad hääle seni puhaste paberitega sotside poolt. Aga aeg ei ole veel valimisteks küps.
Valijad usuvad uutesse nägudesse. Seda kinnitab roheliste pääs Riigikogusse, kinnitab Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel. Uued jõud, kellele uutel Riigikogu valimistel loota, on ilmselt juba tärganud, kuid peavad veel kasvama ja küpsema. Kodanikud tahavad kuulda nende sõnumit.
Poliitikasse igaüks ei sobi
Mõtlevaid inimesi on koondunud mitmetesse kodanikuühendustesse, Isamaa ja Res Publica Liidu rüpes on tekkinud Vaba Isamaaline Kodanik, Keskerakonnast lahkus teisitimõtlejaid, nüüd lahkub neid Reformierakonnast (esmajoones lahkuvad ajud, viimasena karjeristid ja ärimehed). Vajalik kriitiline mass uue poliitilise jõu tekkeks näib hakkavat kujunema.
Ma ei imestaks, kui vormuks ka selline erakond, nagu on põhjanaabrite põlissoomlaste erakond. Põliseestlaste erakond oleks meie paljurahvuselises peres tähendusrikas. Ehk oleks sirgjoonelisem Eesti asja ajaja ja vaataks Brüsseli poole kriitilisemalt.
Kindlasti senised erakonnad uusi Toompeale pürgijaid rõõmuhõisetega vastu ei võta ning kaikaid hakatakse kodaraisse loopima vasemalt ja paremalt. Kuid tuleb nõustuda Marju Lauristiniga, et neljaparteisüsteem on tekitanud Toompeal ummikseisu (EPL, 15. nov). Riigi elu üle otsustama oleks vaja enam erinevaid poliitilisi jõude.
Esimese asjana peaks muutma valimiste korda. Toompeale peaks pääsema need, kellele kodanikud on andnud kõige enam hääli, mitte ei otsustaks parteikontorites koostatud järjekord. Ja kodanikel ei tasuks uskuda, et poliitikuteks sobivad kõiksugused populaarsed ja tuntud näod (lauljad, tantsijad, sportlased, teletähed jne). Las nad jääda oma liistude juurde.
Poliitikasse on vaja aatemehi ja -naisi.
