„Tihane lendab mu aknale, kaela alt valge, kõht kollane..."

Saan puuriida ladumisega lõpule, pimedus on vajunud vastu maad. Pimedus on nii sügav, et kui haaran puu najale toetatud kirvevarre järele, siis ei ole seda seal enam mitte. Mitte midagi ei ole ja midagi ei näe.

Õhtune kottpimedus vajub töötegijale pähe kella viieks. Päike ise vupsab maakumeruse taha veelgi varem, juba kolmteist minutit enne kella nelja. Pisut heledust paistab kusagilt kaugelt pilveaugust, aga seda pole nii palju, et näeks sõrme suhu panna. Kummaline on see lumeootuse aeg, kogu loodus on vesimärg ja mustav ning kuudki alles luuakse. Ajalehesabad on täis lahkuvate hingekeste järelehüüdeid ja must masendus on elavategi hinges. Isegi metsalinnud tikuvad seltsi, tihaseisand koputab otse aknale, nabistab siit ja nabistab sealt. Tihase vastu aknaklaasi litsutud must kõhualune on viinud vanarahva mõttele, et see on surma märk. Hullem veel, kui ka harakas kuuseladvas istub, siis on vikatimees kindlasti karjas. Sedaviisi on sügisene külm ja kõle aeg ning seetõttu sagenevad tõved ja tihaste maja juurde tulemine saanud märgilise tähenduse kasvõi Liivi kurvameelses luules: „Tihane lendab mu aknale, kaela alt valge, kõht kollane..."

Aga ei, hingede aeg saab mööda ja me tunneme kollasekõhulistest suurt rõõmu, siis kui nad rasvapalli küljes lennutrikke teevad ja rõõmsalt silma vaatavad. Ja ehkki looduskaitsjad keelavad praegu rangelt lindude toitmise, et see surub alla lindude rändeinstinkti, siis mina küll soovitan õue hingekestele viia oma hommikupudru ülejäägid ja pikk pekiriba. Hoiduda tuleks vaid kommertslinnutoidust, eriti päevalilleseemnetest.

Kristel Vilbaste
www.loodusekalender.ee