Jahimeeste kandev idee: tuleb omavahel suhelda
Üks suuri jahipäevasid oli novembri alguses Raplamaal Märjamaa vallas. Koos oli ligi 70 inimest, kelle seas esindatud kõik ametkonnad-organisatsioonid, kes Eestis jahinduse või metsandusega tegelevad.
Pärast ajujahti koguneti Russalu seltsimajja, kus oli ka jahiseaduse arutamine, üheks peakõnelejaks keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv.
“Selle jahiseaduse kandev idee on suunata osapooled omavahel kokkuleppeid sõlmima,” rõhutas Talijärv, kes sama juhtideega põhjendas ka eelnõupunkte, mis on arusaamatust tekitanud.
Omavahelised lepped
Ka jahindusnõukogud, mille moodustamist uus seadus ette näeks, kannavad sama ideed – enne kui asutustega suhtlema hakata, saab omavahel asjad selgeks rääkida.
Kandva ideega on Talijärve sõnul seotud ka ulukikahjustuste kompenseerimise määruse tekst, mis paneb kompensatsioonidele piiri kuni 100 eurot hektar. “Põllumajandusministeerium ka soovis põllukahjustuste ülempiiriks hoopis 500 eurot, aga kui määrame sellise summa, on omanikul nii-öelda tagatis olemas ja tal kaob ära jahimeestega lepingu sõlmimise huvi,” ütles Andres Talijärv.
Määruse piirsumma ja tingimused on puhuks, kui maaomanik ja jahimees ei saa omavahel kokkuleppele ja olukorra hindamiseks on vaja õigusakti.
Teisalt põhjendas Talijärv koostööle suunamisega ka seda, miks ministeerium pole kaasa läinud Eesti Jahimeeste Seltsi ettepanekuga kahjustuste kompenseerimiseks eraldi fond luua. “Miks ühest piirkonnast hakata raha kandma mingisse fondi, kui lihtsam on kohapeal omavahel asju ajada. Mina ei saa sellest aru, miks kohalik maaomanik peaks kohaliku jahimehega suhtlema fondi kaudu,” ütles Talijärv.
Selgemad rollid
Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust nentis, et riik ikkagi ei tohiks jahindusest täielikult eemalduda ja vähemalt piirkondlikus jahindusnõukogus peaks olema ka keskkonnaameti esindaja.
Andres Talijärv vaidles sellele vastu ja küsis, kas siis tuleb veel teine nõukogu teha, kus vaid maaomanikud ja jahimehed, sest muidu muutub nõukogu idee – riik ei peaks iseendale nõuandja olema. Asekantsler rõhutas piire ja rollijaotust, mis tulevikus hakkaks olema jahindusnõukogu ja keskkonnaameti vahel.
Amet oleks vormistaja, mitte jagaja, ja jahindusnõukogu kui kogu, kus kohalikke olusid teatakse kõige paremini, saab anda riigile jahinduse korraldamisel nõu.