Milles siis selline äraspidine regionaalpoliitika väljendub? Eelkõige nii inim- kui materiaalse ressursi suunamises maalt linna ja väiksematest linnadest Tallinnasse.

Meie kõigi silme all on viimase 20 aasta jooksul maapiirkondadest kadunud koolid, haiglad, sidejaoskonnad, metskonnad, päästekomandod jne. Pea kõik ametkonnad on selle aja jooksul oma struktuuri “optimeerinud” ning see tähendab alati ja eksimatult kontorite sulgemist regioonides. Mõni ametkond on jõudnud optimeerimist 20 aasta jooksul juba mitu korda teha.

Kõiki neid struktuurireforme tehakse ametkonnakeskselt ning mitte keegi ei vaata, mida selline reform tähendab ühele või teisele regioonile. Ja mitte keegi ei arvesta, mis läheb maksma reformidega kaasnevate sotsiaalsete probleemide lahendamine (tuletagem siinkohal meelde, mis juhtus nn metskonnaküladega metskondade likvideerimisel).

Kõikide niisuguste struktuurimuudatuste põhjenduseks tuuakse enamasti kulude kokkuhoid. Aga selle kivi all vähk peidus ongi – tegelikku kulude kokkuhoidu praktiliselt ei toimu ja sisuliselt kanditakse lihtsalt raha ja töökohad piirkondadest Tallinna. Kui nüüd natukene utreerida, siis – mitte ükski ametkond pole pärast optimeerimist öelnud, et me hoidsime kokku nii ja nii palju raha ja seevõrra kulub meie peale nüüd tuleva aasta riigieelarvest nii ja nii palju vähem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid