Politsei Läänemaal
15. novembril 1918. aastal kell 8 hommikul Ajutise Valitsuse volinikult hra Alverilt saadud korraldusel asus I Eesti polgust leitnant Villem Väeden (1928. aastal kapten ja Lääne kaitsemaleva pealik) politseiasutuste ülevõtmisele Saksa okupatsioonivõimudelt.
Kaasa kutsus hra Väeden endise miilitsavalitsuse sekretäri hra Trompeti (1928. aastal maksuinspektor) ja hilisema (1928. aastal) prefekti hra Kokla. Ülevõtmine sündis poole tunni jooksul. Hra Väeden asus Läänemaa miilitsaülemana miilitsa organiseerimisele.
Miilits organiseeriti Kerenski aegse korralduse järele. Vanemateks militsionäärideks said määratud rõhuvas enamuses vallavalitsuse poolt valitud isikud. Palga sai miilits maakonna piirides maakonnavalitsuselt ja linna piirides linnavalitsuselt. Näituseks vanemmilitsionäär sai palka 225 marka kuus.
1. jaanuaril 1920. aastal hakkas maksma politsei korralduse seadus, mille järele riik miilitsa ümber nimetas politseiks ja võttis kulud oma kanda.
1. jaanuaril 1926. aastal hakkas maksma vabariigi valitsuse poolt riigikogu vastaval volitusel 04.11.1925 vastuvõetud politseiasutuste kujundamise määrus. Selle määruse alusel töötab politsei kuni 1928. aasta lõpuni.
Miilitsa ja politsei korralduse põhjal oli iga maakond omaette üksus. Politseiasutuste kujundamise määruse põhjal said Lääne ja Saare maakond ühendatud üheks prefektuuriks prefekti juhatusel, Lääne maakond jagati Haapsalu, Lihula ja Märjamaa politseijaoskondadeks, kusjuures Haapsalu jaoskonda kuuluv Hiiumaa jäi komissari õigustega abikomissari juhtida.
Alguses olid ametnikud kõik vilumatud ja mitmed valdade poolt valitud ametnikud kirjaoskamatud. Vabadussõja, vähese palga ja raske töö tõttu ei olnud neid leida. See inimeste kriis kestis kuni 1922. aastani. Juhtivad jõud pidid ise õppima ja alluvaid ametnikke õpetama.
Puudusid seaduseraamatud ja juhtkirjad. Nüüd on politseikool ametnikkude ettevalmistamise enda peale võtnud, ametnikkudel on suur väljavalik ja sellega on kohapeal juhtivatel jõududel palju kergem töötada.
1918. aastal võeti ametisse 56 ja vabastati 6 inimest. 1919. aastal oli koosseis Läänemaal 60 ja linnas 10 inimest, kokku 70. Ametisse võeti 66 ja vabastati 46 inimest. 1920. aastal võeti politsei riigi üleval pidada.
Koosseisu määrati 90 inimest. 1926. aastal määrati prefektuuri moodustamise puhul üldine koosseis Lääne- ja Saaremaa peale 106 inimest, mis 1927/28. aastal vähendati 101 peale ja see koosseis püsis 1928. aasta lõpuni. Sellega on Läänemaal 15.11.1918 kuni 15.11.1928 ametisse võetud 357 inimest ja vabastatud 287, sellest järgneb, et koosseisu tuli vahetada üle 5 korra, et jõuda ametnikkude valikus 1928. aasta tasapinnale. Mitmed ametnikud püsivad teenistuses 1918. aastast peale.
Töö Läänemaal on nõudnud ka omad ohvrid. 1920. aastal lasti kurjategijate poolt maha Sooniste vallas vanem politseikordnik Otto Kokk. Peale selle on teenistusest saadud haiguste tõttu pensioni peale läinud konstaablid Konstantin Adrikorn ja Aleksander Männik, kes surnud ning konstaabel Rudolf Seppa.
Et peale igapäevase ametitalituse tunti tarvidust seltskondliku läbikäimise järele, mis ametnikke ühendaks sisemiselt, asutati 20.10.1922. aastal Läänemaa politseiametnikkude kogu siseministri poolt kinnitatud normaal põhikirja alusel. Tähendatud organisatsioon töötas kuni 17.12.1927. aastani.
See kogu pani laskeharjutuste võistlusi toime ja korraldas igal aastal ametnikkude kogunemist aastapäeva puhuks.
Siseministeeriumi poolt kinnitati 15.11.1927. aastal uus Läänemaa politseiametnikkude kogu põhikiri, mille alusel töötab kogu 1928.aasta lõpul. Oma tegevuses pani kogu pearõhku ametnikkude majanduslise toetuse ja kehakasvatuse peale. Et see siht otstarbekohaseks osutus, näitab asjaolu, et aastase tegevuse jooksul on kogul võimalus olnud muretseda liigetele madala % toetuslaenu üle 5000 krooni. Kehakasvatuse alal on toime pandud esimene prefektuuri vaheline spordivõistlus, mis Läänemaa politseiametnikkude kogule maksma läks omast kassast 450 krooni.
