Detsember – külm ja lumine lõpp
Kuna lumi sadas kiiresti koheva kihina sula ja märja maa peale, jäigi maa sulaks ja märjaks. Päris märjaks võivad saada ka jalad, kui satud ületama kraave, millele lumehunnik peale tuisanud, aga all on peidus vesine jääsupp. Oledki mauhti sees!
Ja ära see supp seal sooja teki all ei jäätu, tulgu kui tahes palju külma.
Metskitsele ja -seale teevad säärased olud elu lihtsamaks – pehme pinnas võimaldab kergemat ninaesist, mis sest et lund on päris palju. Vaid paar korda ninaga tõmmata või sõraga kraapida, ja ongi toit olemas või magamisase valmis. Õnneks ja rahuloluks polegi palju tarvis.
Kährikud tõmbusid külmade saabudes kännu alla peitu ja sättisid end üksteise kaissu magama. Polnud neid ega nende vänderdavaid jäljeridu mitu nädalat näha. Nüüd, kui sulale pöörab, saab põgus uinak läbi ja tarvis asuda uutele tegudele.
Põldvarblaste ja talvikeste talverõõm on viljaterad kuivati ümber või sigade söögiplatsil. Aga see on jälle raudkulli võimalus. Üks kiire sööst ja... Igaühel oma toit ja oma taktika.
Eraklikuma elulaadiga vesipapp kammib juba mitmendat kuud kärestike põhjasid. Tema kui põhjamaa asukas ja talikülaline külma ei karda. Ja eks vees olegi soojem. Teine talisupleja, jäälind, peaks talvisele nimele vaatamata ammugi asuma soojematel maadel, aga üks osa neist jääb talveks siia. Kas on see õige valik või mitte, selgub kevadel. Mõni erksinise sulekuuega lind on talvel jäävaba jõelõigu või allikajärve tõeliseks ehteks − nagu elus lendav kalliskivi!
Pikk talv on ees. Küllap tuleb veelgi lund ja külma ja tuisku – kõike seda, mis talvest ühe õige talve teeb. Mõni päev pärast jõule on valget aega juba paari minuti jagu juurde tulnud. Teadmine, et valguse võidukäik on alanud, annab lootust.
