Kuni käesoleva aasta aprillini, mil jõustusid jäätmeseaduse muudatused on keskkonnaministeerium olnud järjepidevalt seisukohal, et silopallikile vastab pakendiseaduses pakendi määratlusele, sest selle peamised funktsioonid on kauba kaitsmine, käsitsemine ja hoidmine. Seevastu on põllumajandusministeerium olnud seisukohal, et tegemist ei ole pakendiga, kuna silo  kasutab põllumees oma tarbeks, tegemist ei ole seega kaubaga. Vaidlus vaibus paar aastat tagasi keskkonnaministeeriumi poolt välja öeldud lõpliku seisukohaga, et silopallikile on veopakend pakendiseaduse tähenduses. Silotranšee kattekile seevastu pakendiks ei loetud.

Olgugi, et keskkonnaministeerium oli ka juba varasemalt küsimust käsitlenud, tuli paljudele põllumajandusettevõtjatele selline seisukoht halva üllatusena, sest pakendiettevõtja, kes ei taaskasuta pakendijäätmeid seaduses nõutud ulatuses, peab maksma pakendiaktsiisi.

Kuni 2008. aasta lõpuni kehtis pakendiaktsiisi tasumise kohustus taaskasutamise sihtmäärade täitmata jätmise korral ainult müügipakendile. Alates 2009. aastast arvestatakse aga pakendite taaskasutust materjalipõhiselt, mis tähendab, et ei eristata enam seda, kas tegemist on müügi-, rühma või veopakendiga.  Seega, kui põllumajandusettevõtjal ei olnud ette näidata taaskasutamise sihtmäärade täitmist, pidi ta tasuma alates 2009. aastast pakendiaktsiisi.

Silopallikile jäätmete kogumise kohustus läheb põllumehelt müüjale

Nüüd on aga keskkonnaministeerium ise ulatanud põllumajandusettevõtjatele abikäe, valmistades Riigikogule ette jäätmeseaduse muudatused, mis jõustusid 14. aprillil 2012. a. Uue regulatsiooni kohaselt on  kohustatud isikuteks mitte põllumajandusettevõtjad, vaid põllumajandusplasti tootjad ja importijad.

Jäätmeseaduse muudatuste kohaselt on põllumajandusplast - mille alla kuulub lisaks silopallikilele ka  silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör - probleemtoode ning põllumajandusplasti tootjad (sh ka isikud, kes veavad sisse Eestisse põllumajandusplasti) seega probleemtoodete tootjad.  

Põllumajandusplasti tootjatele jõustuvad tootjavastutusest tulenevad kohustused alates 2013. aasta jaanuarist. Täpsemalt on põllumajandusplasti tootja alates 2013. a jaanuarist kohustatud tagasi võtma või korraldama enda poolt turule lastud põllumajandusplasti jäätmete tagasivõtmise ja taaskasutamise, kuid mitte rohkem kui on tema poolt eelmisel kalendriaastal turule lastud plasti kogumass. Lisaks peab põllumajandusplasti tootja registreerima end probleemtooteregistris, esitama registrile andmeid turule lastud põllumajandusplasti ning kogutud ja taaskasutatud põllumajandusplasti jäätmete kohta. Samuti on tal põllumajandusplasti kasutajate teavitamise kohustus jäätmete tagastamisega seonduvalt.

Põllumajandusplasti tootjal on võimalik oma kohustused üle anda tootjavastutusorganisatsioonile. Probleemtooteregistri andmetel põllumajandusplasti jäätmete käitlemiseks selline tootjavastutusorganisatsioon praegu puudub, seega tuleb tootjatel see kohustuste üleandmiseks esmalt luua. Eestis on praegu asutatud kokku viis tootjavastutusorganisatsiooni muude probleemtoodetega - elektri ja elektroonikaseadmed ja nende osad, mootorsõidukid ja nende osad, rehvid, patareid ja akud- seonduvalt.

Probleemtoodete tootjatele tähendavad tootjavastutusega seotud kohustused üldjuhul ka lisakulusid turule lastud toodetest tekkinud jäätmete käitlemisega seoses.  Võib arvata, et tekkivate kulude suurus on seotud ka sellega, kui puhas on kogutud jäätmematerjal ning milliseid käitlemistoiminguid peab põllumajandusplasti jäätmetega tegema. Paratamatult kajastuvad aga sellised kulud uute turule lastavate põllumajandusplastide hinnas.

Üks kahtlane koht

Keskkonnaministeerium on ette valmistanud määruse eelnõu, et ühtlustada ja täpsustada põllumajandusplasti jäätmete kogumise, taaskasutamise ja kõrvaldamise korda ning millega kehtestatakse ka põllumajanduspasti jäätmete kogumise määr. Määruse eelnõu näeb ette, et tootja peab rajama vähemalt ühe põllumajandusplasti jäätmete kogumispunkti igasse Eesti maakonda. Samuti on tootja eelnõu kohaselt kohustatud koguma kalendriaasta jooksul põllumajandusplasti jäätmeid vähemalt 70% ulatuses eelmisel kalendriaastal turule lastud põllumajandusplasti massist. Kogumise määra saavutamine ei vabasta tootjat põllumajandusplasti jäätmete vastuvõtmisest. Siiski ei pea ta eelnõu kohaselt vastu võtma rohkem, kui oli tema eelneval kalendriaastal turule lastud põllumajandusplasti mass.  70 protsendiline kogumise määr tuleb saavutada juba hiljemalt 31. detsembriks 2013.a. Kogutud jäätmed tuleb eelnõukohaselt taaskasutada täies ulatuses, sealhulgas tuleb vähemalt 50% kogutud jäätmetest ringlusse võtta. Ringlussevõtu sihtarvu kavatsetakse rakendama hakata alates 1. jaanuarist 2014. a.

Eelnõu menetlemine on aga praegu seisma jäänud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on eelnõule mitte kooskõlastavat seisukohta andes asunud seisukohale, et jäätmeseadusega kehtestatud tootjavastutuse regulatsiooni näol on tegemist tehnilise normiga ning sellest oleks pidanud enne vastuvõtmist teavitama Euroopa Komisjoni ning teisi liikmesriike. Seda aga praegu tehtud ei ole. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt on teavitamata tehniline norm õigustühine ja rakendamatu. Seega, kuna seaduses sisalduvad normid põllumajandusplasti tagasivõtmise ja taaskasutamise kohta on majandus- ja kommuniatsiooniministeeriumi seisukoha kohaselt õigustühised, ei oleks õiguspärane ka kehtestada määrust, mis asjaomaseid kohustusi täpsustab.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid