Alguses ei osatud püütud ahvenatega midagi muud teha, kui neid keeta, kusjuures kalu keedeti kas lühikeses leemes (vähene vesi) või pikas leemes (rohke vedelik).

Enne toidu valmistamist eemaldati ahvenatel sisikond, kuid tavaliselt keedeti ahvenaid koos peaga. Levinud ahvenasupi lisandid olid vanasti kartuliviilud ja sibulad. Juhul kui püütud ahvenates oli kalamarja, lisati seegi kalasupile. Rohkematest marjakogustest küpsetati aga kooke.

Suuremate hilissügisel püütud ahvenate kõhuõõnde kogunenud varurasv sulatati kuuma veega ning kasutati hiljem lisandina suppidele ja kartulitoitudele. Mingi osa kalarasvast pruugiti ka nahahaavade tohterdamiseks mõeldud salvi koostises.

Peipsi-äärsetes piirkondades oli levinud ahvenatest kalapirukate küpsetamine. Rukkileivatainast vormiti piruka alus, sellele laotati puhastatud ahvenad ja tangud. Enne ahjupanekut keerati piruka ääred kahelt poolt keskele kokku ja küpsetis rändas ahju. Ahvenatest eralduv rasv ja vedelik pehmitas lisatud tangud, küpsev kate ei lasknud piruka sisul aga liigselt kuivada.

Valdav osa püütud ahvenatest tuli siiski eri viisidel säilitada. Loomulikult pandi suurem jagu tallele soolates, ehkki selline säilimisviis muutis hõrgu kalaliha vedelikukao tõttu tuimaks.

Soolaahvenaid keedeti või küpsetati enne söömist, ja neid, nagu igasugust soolakala, võeti kas mõne leeme kõrvale või leiva ja kartuli lisandina. Harvaesinevatest ahvenate säilitusviisidest võiks mainida veel kalade kevadist kuivatamist. See viis on tänini populaarne meist lõuna poole jäävates riikides.

Sabaga pannide kasutuselevõtt lisas hiljem veel ühe toiduvalmistusviisi – ahvenate praadimise. Suitsutamine lisandus ahvenatoitude valmistamise viiside sekka suhteliselt hiljuti, nii sajand tagasi.

Silmatorkav välimus

Erinevalt paljudest teistest Eestimaa veekogude uimelistest-soomuselistest asukatest on ahven pea kõigile tuttav ning temaga lähema tutvuse sõlmimiseks oleks võinud valida pea iga kuu aastast.

Tuntusele on kaasa aidanud nii ahvena kaunilt eripärane välimus, laialdane levik pea kõikvõimalikes kalade eluks kohastes veekogudes, suhteliselt edukas erinevate elutingimuste talumine, ablas võtt kalapüügil ning seegi, et kooliõpikutes kalade ehituse tutvustamisel võetakse tavaliselt näiteks ikkagi ahven.

Mis rahval meelel, see ka keelel. Rahvasuu on ahvena ristimisel olnud keskmise heldusega, vanemal ajal on loo nimitegelast kutsutud nimetustega ahmen, ahun, ahves ja ahnes.

Viimases sõnas sisalduv tüvi viitab ahvena heale isule ning innukale järjekindlusele loomse või kunstsööda haaramisel. Siit ka põhjendus, miks algajale noorele kalastajale ahven suhteliselt hea püügiobjekt on.

Ahvena muude nimede seas on käibel ka üsna kummalisi variante nagu rulku, soldat, kriiska, poks, sininina (väike) või vops (tumedatooniline). Viimaste aastakümnete kõnepruuk on ahvena rahvapäraste sünonüümide perre lisanud veel paar nime ja nendeks on triibu või triibik.

Paraku tuleb ülepüügi tõttu paljudes veekogudes nende nimetuste ette lisada kalastajat nukraks tegev eesliide “mikro”. Õigluse nimel peab lisama, et väikeste ahvenate nimeprobleem oli päevakorras ka ammustel aegadel, mil neid rahvasuus kutsuti ahvenakirpudeks või ahvenakluttideks.

Mikrotriibude püüdmine võib kahejalgsetel kalameestel küll püügikirge maandada, kuid ahvenasoo edasise tuleviku nimel peaks nad vette tagasi laskma.

Talipüügil on selleks võimalus täiesti olemas, sest enamik ahvenaid haakub konksu külge nii, et neid saab hõlpsalt vabastada ja vetevalda tagasi suunata.

Ahvenate ja harrastusliku talipüügi tihedat seost peegeldab seegi fakt, et meil Eestis on terve hulk jõukatsumusi, kus vaid ahvenapüügis võisteldakse.

Võrreldes teiste aastaaegadega, on ahvenate isukus talvel kasinapoolne ja seda üsna mitmel põhjusel. Jääkaane all hämarates tingimustes on ka ahvenatel saaki raskem märgata ja tabada, lisaks on toidulaud võrreldes teiste aastaaegadega nirum ning jahedates oludes kulub ka saagi seedimiseks rohkem aega.

Aga peamine on ikkagi see, et nendes viletsateski tingimustes jätkab ahven toitumist.

Sobib mitmeks toiduks

Mõnikümmend aastat tagasi ahven kaubakalana eriti hinnas polnud. Hind oli suhteliselt odav, vaid mõnikümmend kopikat kilo ning inimesed eelistasid osta teisi kalu, sest ahvenate tülika puhastamisega ei viitsitud vaeva näha.

Piiride avanemisega muutus ahven, eeskätt just filee, oluliseks ekspordikaubaks. Hinnad kerkisid, kodumaistel müügilettidel trehvas ahvenat üha harvemini ja kasumiootusest tingitud ülepüügi negatiivsed tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Ahvenate kogusaagid vähenesid ja saagi sekka sattus üha rohkem väikesemõõtmelisi kalu.

Vaatamata ahvenate varasele suguküpsusele ning suurele sigivusele kulub neil arvestatavate püügimõõtmete saavutamiseks palju kasvuaega. Ometi võivad ka meie veekogude ahvenad saavutada märkimisväärseid mõõtmeid nii pikkuses kui kaalus.

Eesti sisevetest püütud rekordahvenate näidud on üsnagi soliidsed: vanim isend on elanud pea veerandsajandi vanuseks (23aastaseks), raskeim on saavutanud ligi kolmekilose (2,8 kg) kaalu. Enamik harrastuspüüdjate tabatud ahvenatest kipuvad jääma siiski saja-paari-saja grammi piirimaile.

Et ahvena puhastamine on enam kui tülikas (torkivad uimed, raskesti eemaldatav soomuskate, mis juba nõrgal kuivamisel vaat et koos nahaga nülgida tuleb, suur hulk teravaid ja tugevaid luid), on välja mõeldud hulk toiduvalmistusviise, kuidas nendest probleemidest mööda hiilida.

Lisaks langeb ahvena täielikul puhastamisel kadude arvele ligi pool kala esmasest kaalust. Kalasupi keetmiseks, suitsutamiseks või fooliumis küpsetamiseks pole ahvenate osaline puhastamine − vaid sisikonna ja lõpuste eemaldamine − mingi eriline vaev.

Tõsi, pärast söömise ajal tuleb kala lisapuhastamisega ikkagi veidi vaeva näha, kuid termiliselt töödeldud kaladega on lihtsam hakkama saada ning siis on see ka juba iga sööja probleem.

Triibikust ahnik sobib hästi ka praadimiseks, hautamiseks ning kalakastme valmistamiseks. Ahvenalihas on rohkelt valke (15−19%) ning suhteliselt vähe rasvu, kõigest paari protsendi piires.

See vähene rasv paikneb lihaste vahel, sest nagu enne sai mainitud, on põhilised rasvavarud loo nimitegelasel hoopiski seedekulgla ümber.

Nende kahe põhitoitainete rühma arvelt kujuneb ka naturaalse ahvenafilee kalorinäit, mis sajagrammise portsu korral jääb vahemikku 70−90 kilokalorit.

Süsivesikuid esineb ahvena toorfilees vaid jälgedena (glükogeen), kuid filee paneerimisel kas jahus või riivsaias tõuseb mõnevõrra ka selle toitaine näit.

Ahvena lihale annavad aga väga hea maitse selles leiduvad ekstraktiivaineid, mistõttu kõnealuse kala kohta kehtib täie õigusega ütlus, et ahvenat võiks eri viisidel valmistatult süüa peaaegu iga päev. Just keeduleeme lahustuvad ekstraktiiv-
ained annavad ahvenasupile eriliselt hõrgu meki.

Eriti hea maitsega on loomulikult endapüütud värsked ahvenad. Ja isegi siis, kui saaki pole, toob talikalastamisele kulunud aeg ning selleks nähtud vaev kuhjaga emotsioone ja koormust.

Kindlasti aga ei tohi talipüügil unustada ohutusnõudeid nii jää kandvuse kui ka temperatuuriolude tasandil.