Aidi Vallik: Mis kaalub poliitiline sõna?

Aeg-ajalt võib poliitikas mõni lapsesuu vaimukalt ja värskendavalt mõjuda. On hetki, kus sobiv teravmeelsus või humoorikas ettepanek leevendab pingeid ja tõstab oma autori populaarsust.

Kuid on ka hetki, kus lapsesuine poliitik ei oska valida kohta, aega ega objekti, vaid just nagu ogaruseni ülemeelikuks läinud laps satub hoogu ja ületab teatud piirid. Lapsele antakse see enamasti andeks, poliitikul nii lihtsalt ei lähe. Sest tema sõnast sõltub nii palju.

Ma ei hakkaks siinkohal meenutama konkreetseid juhtumeid möödunud aastast, küllap lugeja mäletab neid isegi hästi, sest meediavõimendi kaudu on need väljaütlemised rahvani jõudnud kordi ja kordi, andnud isegi inspiratsiooni meeleavalduste läbiviimiseks.

Mitu korda on jõudnud pähe tulla mõte, et praegune valitsus kaevab oma suuvärgiga ise endale poliitilist hauda. Kuid arvatavasti nii see siiski ei lähe: kindlasti on valijate hulgas väga palju ka neid, kellele sellelaadne huumor sobib ning meeltmööda on. Ladna rahvamehe ja killuviskaja kuvand püüab hääli ka tulevikus.

Valimistest ja nende tulemustest hoolimata kätkeb paljuks kiskuv klounaad aga siiski ohtu, et ühekorra võib samast kanalist tulevat tõest ja tõsist infot olla raske ära tunda. Ootame oma riigikogulastelt ja ministritelt siiski eelkõige ju asjakohase info andmist, mõistliku arutluse algatamist.

Aga kui nüüd juba ühest väga hiljutisest, kuid piisavalt kära tekitanud intervjuust lugeda kultuuriministri plaani lõpetada raamatukogude varustamine kõige muuga peale digiraamatute, siis minul tõesti tekib küsimus, kas seekord oli tegemist ebaõnnestunud nalja, ministri fantaasialennu, avaliku arvamuse kompamise või juba tõsise tegevuskavaga.

Ühesõnaga, kas see on midagi, millele peaks reageerima (sest kui see on tõsi, siis reageerima peaks), või kuulub see samasse kategooriasse ämma kapi ja seemnesöömisega?

Edasi loe Läänlasest.