MTÜ Kinobuss on loonud kodanikualgatuse korras Kinokodade projekti. See on väike revolutsioon: iga entusiast saab ise oma kogukonna filminäitamist korraldada. Aktiivseid huvilisi, kes tahavad kodukohas kinokultuurile elu sisse puhuda ning on selleks valmis alustama koostööd teiste aktiivsete kohalike, vabaühenduste, organisatsioonide ja kohaliku omavalitsusega, oli päris palju, aga mitte piisavalt!

Projekti algatamisel osales 11 eri suurusega piirkonda: Ahja, Jõgeva, Karula, Kunda, Misso, Rae, Rõuge, Tamsalu, Tori, Urvaste, Viljandi.

Toetust on avaldanud kohalikud omavalitsused, koos moodustub Kinokoja-nimeline levivõrgustik, kus korraldajad on ka levitajad ja saavad kaasa rääkida filmivalikul.

Kodanikukino linastuste korraldamise tehnilisteks eeldusteks on DVD- või BluRay-mängija ning kinoruumi parameetritele vastava projektori, ekraani ja helisüsteemi olemasolu. Mida see täpsemalt tähendab, saab iga huviline uurida, kontakteerudes info@kinobuss.ee.

Kinobussi leviassistent ja maakondlik koordinaator Martiina Putnik, kuidas hakkaks filmide valimine ja levitamine toimuma? Mina küsin − teie saadate?

Sisuliselt saab iga punkt sõna sekka öelda, mille vastu rohkem huvi on, millist tüüpi filme soovitakse näha.

Ka konkreetset huvi uute linastuvate filmide kohta peab Kodanikukino võrgustik arvestama.

Levitajad annavad kaasajal võimaluse filme üle vaadata läbi kinniste netikanalite ning Kodanikukino võrgustiku liikmed on samas ka võrgustiku “agendid”, valivad sobivaid filme Eesti kinodesse. Kõigile ja kõigele ilmselt vastu tulla ei saa, tuleb teha kompromisse-valikuid, mis on mõistlik.

Info ja materjalide koordineerimine ning levik käib Kinobussi
kaudu.

Kus asuvad kodanikukinod, millistes ruumides (mõni konkreetne näide, üldisemad trendid)?

Kodanikukinod asuvad üle Eesti, ruumid on väga erinevad – on kultuurikeskuste ja rahvamajade saale, mõisaruume ja aidakambreid, noortekeskuste tube ja võrgukuure.

Kuidas käib filminäitamiseks sobiva tehnika hankimine? Igaühe oma mure?

Nii-öelda stardipakett ehk miinimumtehnika (sisuliselt heal tasemel kodukinotehnika) peaks olemas olema, et tegutsema hakata.

Moodustame tugeva võrgustiku, et oleks pinnas, millelt siis tehnikat parendama hakata. Areng käib ikka samm-sammult, kohe igasse külla
3D-digiprojektorit ei panda.

On see nii, et Eesti oma filmiga hakkab asi käima lihtsamalt, peaasi et igal pool näidataks?

Eesti film on ikka au sees ja seda oleme ennekõike kättesaadavaks teha tahtnud! Kodanikukinodes laiemalt alustasime filmidega “Deemonid”, “Eestlanna Pariisis” ja Kinobussi enda maale toodud Norra talvemuinasjutt-filmiga “Võluhõbe”. Siis tulid “KMOK” ja “Seenelkäik”, neile on lisandunud teisigi väikelevitajate maaletoodud filme.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena