JAANUAR – kohe läheb pulmitamiseks
Vähehaaval lisanduv lumekiht annab võimalusi loomade jäljeridu harutada, et teada, kes, kus ja kellega käib. Päikeselistel päevadel löövad aga sini- ja rasvatihased juba laulu lahti.
Vahepealne lumekadu lubas maal lõpuks ära külmuda, loodusele on see igapidi hea. Kuid sigade elu muutus seeläbi keerulisemaks. Nüüd tuleb neil rohkem jahimeeste pakutavast matti võtta, kuigi hea ninaesise eest peab endi hulgast nii mõnegi ohvri tooma.
Sigade peale on pandud ka osa huntide lootusi. Kus hundijälgi palju, sealt püüavad seakarjad end eemale hoida. Ainult eraklikud vanad kuldid ajavad oma asju julgelt edasi, neid võsavillemid parem ei puutu.
Aga põdrateega ristunud hundirada läheb sageli sassi – korralikule hundikarjale pakub põder suurt huvi. Lumi on nii tihedaks vajunud, et hunti hoiab peal, aga põder vajub läbi – see annab hundile jahipidamisel eelise.
Kui tavaline inimene juba hunti näeb, siis on hunte liiga palju, arvati hiljuti. Kuna metskitsi on vähe ja nad on end enamasti sisse seadnud külade lähedusse põldudele, peab hunt sealt õnne otsima. Ohtlik ettevõtmine.
Ilveste sugu näib olevat allakäigul – sel talvel on nende jälgi õige vähe näha, või kui, siis samuti küla taga metsatukas, kus kitsed silma all. Toidu vähesus tähendab nigelamat järelkasvu.
Rebased, kellest kitsede ja jäneste puudusel on saanud ilveste peamised jahiloomad, liiguvad rahutult ringi – pulmaaeg on käes. Ole sa koheva karva ja uhke sabaga reinuvader või paljaste kintsude ja rootsus sabaga kärnane loom, veri vemmeldab ikka ühtmoodi.
Ka ronkadel on ärevus hinges, paarid hoiavad kokku, tehakse eriskummalisi hääli, käiakse vanu pesakohti üle vaatamas.
VALUS VAADATA. Kärntõve käes vaevlev rebane,
kints paljas ja saba hõre, peab lumisel väljal hiirejahti.
Ees on pulmad, tihe läbikäimine liigikaaslastega,
haigus levib edasi teistele rebastele ja pesapoegadele.
Või ilvesele või hundile, kui see peaks rebase murdma.
KALAMEES SAAGIGA. Mink on jääaugust lumele toonud
kaks lutsu. Lutsudel oli külmas vees parajasti pulmapidu
käimas ja pea veidi sassis, seega mingile kerge saak.
Väiksemad kalad sööb mink sealsamas augu serval ära,
suurematega lidub roostiku varju, kas saaki ära peitma
või lihtsalt pikemat lõunasööki nautima.
KÜLMETAV KALAKURG. Hallhaigur on rändlind, aga mõned jäävad meile talve trotsima. Nii ta kössitab oksal, kord vaskul jalal, parem jalg sulgedesse peidetud, siis paremal jalal, vasak sooja pandud. Või passib vee ääres kalu. Hea kui nii palju võtta on, et kevadeni välja venitaks.
KÄBIGA SEPIKOJAS. Suur-kirjurähni talvepäev möödub käbidega
askeldades. Ikka nii, et käbi noka vahele, lend sepikotta,
eelmine käbi eest ära, uus prakku ja nokk tööle. Põhjast saabunud
rähnirahva tõttu on suur-kirjurähn selle talve
üks arvukaim ja häälekaim metsalind.
MUSTAD LINNUD HOIAVAD KOKKU.
Ronkadel on pesitsusmõtted juba peas. Koos istutakse oksal, koos käiakse pesakohta üle vaatamas.
Kogu talve on Eesti metsi majandanud suur-kirjurähnide arvukas armee. Sellist põhjapoolsete rähnide invasiooni pole ammu olnud. Põhjuseks käbiikaldus põhja pool ja rohkus meil. Nii et rähni häält on metsas sageli ja kaugele kuulda.
Tihased tunnevad, et valgust on juurde tulnud ja võtavad ilusama ilmaga innukalt laulda. “Sitsi-kleit” puuoksalt loob helgema meeleolu, tunde, et elu kulgeb aina pikemate sammudega kevade poole
