Enne ja nüüd: ajaloolise Rutikvere vesiveski müürid mõjuvad Põltsamaa jõe kaldal eriti maaliliselt

Kultuuripärand on oma maa ja lähema kodupaiga looduse tundmine; kohalood ja paigapärimus. Jaanuarikuine vana foto on meenutustega jõudnud Koigi valla kaguosas paiknevasse Rutikvere külla. Jõgeva ja Järva maakonna piiril asuvast külast pärinevad esimesed kirjalikud teated 1514.aastast. Ajalooliselt on antud piirkond kuulunud Põltsamaa kihelkonda ning Vana-Viljandimaa koosseisu. Kuni 1938.aasta vallareformini eksisteeris Rutikvere koguni omaette väikevallana. Koigi valla ning Järvamaa koosseisu kuulub Põltsamaa jõe parempoolne piirkond ehk Rutikvere mõisaasundus 1939.aastast.

Rutikvere küla keskseteks sümboliteks võib pidada külast läbivulisevat Põltsamaa jõge ning kunagist toretsevat Rutivere mõisaansamblit. Kahe eelmainitud objektiga on tihedalt seotud ka Põltsamaa jõe kaldal paiknev Rutikvere kivist vesiveski. Tänapäeval kahjuks varemeis seisev pärandkultuuri edasikandev ehitis pärineb 17.sajandist.

Tööstushoone on ehitatud 1616.aastal. Hoolimata asjaolust, et veski sisustus on korduvalt tulekahjude tagajärjel hävinenud, kuulub mainitud objekt Eesti vanimate veskihoonete hulka. Piirkondlik kohapärimus teab vesta, et veskihoone rajasid Rootsi ajal siin viibinud kroonu teenistujad.

Ehitamiseks oli valitud sobilik koht Rutikvere mõisa lähedalt läbivoolavale Põltsamaa jõele.
Koostöös kohalike talupoegadega paigaldati veskile ka kaks vesiratast. Pealpool tammi olnud vanarahva teadmiste järgi vee sügavuseks kuus sülda. Hilisematel perioodidel kuulus Rutikvere vesiveski sealse mõisasuguvõsa Pistohlkorside valdusesse. Rutikvere edumeelsema mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi eestvõttel sai vesiveski 18.sajandi lõpul uhke gooti stiilis väljanägemise. 19.sajandi vältel ning 20.sajandi alguses oli Rutikvere vesiveski parunite poolt välja renditud konkursi korras valitud möldritele. Veski aktiivsemaks rentnikuks ning pikaajalisemaks kujundajaks võib pidada 1916.aastal jahvatustöödele asunud Eduard Gutmanni. Eelmainitu valdusesse kuulus vesiveski ka Eesti omariiklusperioodil, mil maareformi tulemusel hoone Rutikvere parun Pistohlkorsilt võõrandati. Eduard Gutmanni poja Karli poolt jätkatud veskitegevus seisnes iseseisvusaastatel jahu- ning saeveski teenustest. Lisaks oli suviti võimalus veskiesisel väljakul tegeleda sindlilõikusega. 1934.aastal muudeti Rutikvere vesiveski ajakohase rekonstrueerimise tulemusel moodsaks ettevõtteks. Veskisse paigaldati püüli- ja mannamasin ning sinna juurde kuuluvad viljapuhastusmasinad.

Lisaks eelmainitule oli vesiveskil oma elektrisüsteem.
Mainitud perioodil oli Rutikvere jõe uhkuseks luigepaar, kes toodi sinna veskiomanikule kingituseks. Suvisel perioodil elasid luiged jõel, talvel aga selleks korrastatud laudaruumis. Kogu omariiklusperioodil loodud vaeva hävitas 1941.aasta sõjatuli, mil lahingute ajal põles maha kogu hoonestik. Suurt hävingut trotsides, otsustas senine veskiomanik Karl Gutmann piirkonna elanike toetusel hoonest järele jäänud müüride vahele ehitada veski looma- ning leivajahu jahvatamiseks.

Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisega 1944.aastal võõrandati veski seniselt omanikult Gutmannilt. Objekt läks Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi valdusesse. Hilisematel aastatel kuni tegevuse lõpetamiseni kasutas Rutikvere veskit kohalik kolhoos loomajahu jahvatamiseks.
Vesiveski viimaseks möldriks oli Leida Vaht.

Tänaseks on Rutikvere vesiveski säilinud vaid osaliselt. Mitmed kahjutuled ning aeg on siinjuures teinud oma töö. Sellest hoolimata on alles osa müüridest, mis Põltsamaa jõe kaldal eriti maaliliselt mõjuvad. Seda kinnitab kasvõi asjaolu, et toonane Pajusi kolhoos pani oma abiettevõttes toodetud veinipudelile veskipildiga sildi peale.