Praegu on tõnisepäeva (17. jaanuar) aeg, pool lund olevat veel taevas. Saarde vanad mehed teadsid, et esimeseks kevade tuleku märgiks olla suure rähni (korri?) põrramine metsas neil päevil. Tänavu pole asjatundjad rähni nokaga toksimist veel kuulnud. Ka küünlapäev pole enam kaugel - lõpeb kesktalve aeg, algab kevade ootus. Silmas peeti kuuse- ja männiokaste langemist lumele - kas kevade saab varajane või hilineb tulekuga. Kui enne küünlapäeva (2. veebruar) on ilmad nii külmad, et kanapesas munad lõhki lööb (tol ajal termomeetreid ei olnud), siis saavat soe kevade tulema. Vähemalt jaanuari teise poole pakase järgi võib tänavu ehk nii juhtudagi.

Kuid ei tohi unustada, et 2012 ja 2013 aastad on päikese aktiivsuse maksimumi ajad, teadlased on tähendanud kõrvalekaldeid ilmastikus. Ennustamisega on kuidas on ... Eelmise sajandivahetuse ja maiade kalendri lõpukatastroofid on unustatud. Võib-olla aga huvitab kedagi veel üks möödalaskmine - Londoni olümpiamängude nurjumise hoiatus. Päikese aktiivsuse tipp pidi teadlaste sõnul saabuma 2012. aasta olümpia ajaks. Oldi valmis, et tele- ja andmevõrkude töö võib saada ohustatud. Õnneks ei juhtunud prognoos õige olema.

Rahutu pole aga ainult looduskeskkond. Viimase paari sajandi kroonika näitab, et ka inimkond muutub rahutumaks päikese suure aktiivsuse aegadel (Alo Lõhmus 2006). Kasvab poliitiline aktiivsus, otsitakse mõttekaaslasi probleemide kuhja vähendamiseks, paremaid lahendusi koostöö korraldamiseks. See on looduse poolt surveavaldus - asjade loomulik käik, mitte mõne üksikisiku pahatahtlik käitumine. Esivanemate hoiatus, kus viga näed laita, seal tule ja aita, on omal kohal ka praeguse Rahvakogu ettepanekute kokku kogumisel. Ütlus, et mitu pead on ikka mitu pead, toimis ka Teeme Ära mõttetalgutel.