„Tummade laste isa" Ernst Sokolowsky sünnist möödub 180 aastat
Ernst Johann Georg Sokolowsky sündis 8. veebruaril 1833. aastal Roopi kirikumõisas Lätimaal ja suri 26. veebruaril /10.03/ 1899 Paldiskis. Sokolowsky põlvnes Austria krahvide Falkenhaynide perekonnast.
Tema esivanemad läksid reformatsiooni ajal luteri usku. Kui Austrias pärast usupuhastamise vastu keisri poolt tagakiusamine toime pandi ja nende mõisnike maad konfiskeeriti, kes katoliku usku tagasi ei läinud, jättis Ernsti vanaisa krahv Falkenhayn oma mõisad ja rändas vaese mehena Poolasse. Oma nime muutis ta poolapäraseks - Sokolowsky'ks. Poolast rändas ta Baltimaale, kus Ernst Eestisse sattus ja tema vend Emil jäi Riiga. Ernst Sokolowsky õppis Tartu Gümnaasiumis ja 1850-1854 ülikoolis usuteadust. 1859. a kutsuti ta Vändra koguduse õpetajaks ametist lahkunud Karl Körberi asemele. Siin töötas ta 31 aastat. Raske ja võõrapärase nime tõttu kutsusid kohalikud teda Va Lopskiks.
1860. aastal oli Vändras üsna suur kogudus. Sokolowsky pidas ka Pärnu kreisi koolirevidendi ametit, kuid ometi jätkus tal aega ja tähelepanu nende õnnetute tummade laste jaoks, kellest senini keegi suurt ei hoolinud. Ta oli koolisõbralik kirikuõpejaja ja aitas arendada ka Juurikaru kooli.
Oli aasta 1864. Sokolowskyl jooksis neljas Vändras elamise aasta. Ta jalutas oma noore abikaasaga kirikumõisa aasadel, nautides looduse ilu ja kuulates õhtust lindude laulu. Enne kodumajani jõudmist kuulsid nad imelikke hääli ja nägid isa ja poega tulevat mööda rada nende poole. Isa hoidis kõvasti poissi kinni, kuigi poiss proovis jõuga isa käest lahti rabeleda. „Kuule, armas Hans!" hüüdis õpetaja „Miks sa oma poega kui tallekest jooksta ja hüpata ei lase?" - „Armas õpetaja, kui ma tema lahti lasen, siis ma teda enam kätte ei saa. Hüüded, käsud ja keelud ei loe talle midagi, sest ta on kurt."
Õpetaja ohkas sügavalt. Talle oli uudiseks, et ka kodus seda poissi loomana kinni hoitakse. Suure südamevaluga jutustas ta kõigest oma perele. Ta hakkas uurima kirjandust kurtide õpetamisest ja osales tundides Tartu lähedases mõisas, kus Saksamaalt tulnud koolitaja Haag õpetusi jagas. Kurtide õpetamises selgust saanud, võttis Sokolowsky selle poisi ja veel ühe kurdi lapse enda juurde kirikumõisa ning õpetas neid kõnelema ja kirjutama.
Mart Keres ja Kai Loorents olid esimesed Eestis kõnelema õpetatud kurdid. Oma aruandes nende kahe lapse kohta kirjutas Sokolowsky 1864. aastal nii: „Ma leidsin oma koguduses 2 tumma last, kes jätsid sellise mulje, et neid oleks võmalik õpetada. Muretsesin endale tummade õpetamisealast kirjandust, mis sel ajal saada oli. Nende raamatute abil sai neid lapsukesi õpetatud. Nüüd räägivad nad eesti keelt arusaadavalt, saavad aru kõnest minu suu peale vaadates, arvutavad väiksemate arvudega ja võivad oma mõtteid lausetes väljendada."
Kui teised kirikuõpetajad said teada kahest kõnelema õpetatud kurttummast, hakkasid nad avaldama soovi ka teisi samasuguseid lapsi Sokolowsky juurde saata. Nii lõigi Sokolowsky Vändras kurttummade kooli, mis alustas tookord tööd 7 õpilasega. Kooli nimetati „Gotthardi kooliks" tema esimese heategija Gotthard Krüdeneri järgi, kes algatas raha korjamise kooli ehitamiseks. Sokolowsky andis uue koolimaja võtmed õpetaja Egloni kätte, kes koolimaja ukse pidulikult avas ja koos laste ja nende vanematega majja sisse astus.
1870. aastani jäi kool Sokolowsky isikliku juhatuse alla, keda abistasid 3 Liivimaa õpetajat ja kes jälgisid kooli sissetulekuid ja väljaminekuid ning aitasid neid tasakaalu viia. Kui kooli elu kippus jälle raskustesse jääma, leidis Sokolowsky pääsetee ja tema soovil moodustasid 15 inimest „Ehwata" seltsi, mille põhikiri kinnitati ministeeriumi poolt 1882. a ja mis oli toeks Pärnumaa kurtide koolitamisel. Õpilaste arvu pidev suurenemine nõudis koolimajale järjest uute juurdeehituste tegemist.
Sokolowsky hakkas plaanima päris uue koolimaja ehitamist, sest 200 koolilast üle Eesti vajasid haridust. Uue koolimaja asupaigaks valiti maaala Paide ja Viljandi maantee vahele. Kuna maa kuulus mõisnik von Ditmarile, tuli see temalt rentida.
Kõik raskused jäid uue koolijuhataja Johannes Egloni õlgadele, sest 1891. aastal konflikti tõttu konsistooriumiga saadeti Sokolowsky Liivi kubermangust välja. Tüli põhjuseks olevat laulatus, kus üks abiellujatest oli apostli õigeusuline.
Sellist laulatust venestamise ajal luteri õpetaja teha ei tohtinud. Uueks elukohaks sai Sokolowskyl Paldiski, kus ta töötas 8 aastat. Sokolowsky suri 1899. aastal 66-aastasena äkilise südamerabanduse tõttu.
1893. aastal valmiski vana koolihoone vastas üle tee uus ja uhke koolihoone. Alates 1898. aastast oli kool keisrinna Aleksandra Fjodorovna kaitse all. Kooli toetasid rahalisel ka Liivimaa ja Eestimaa rüütelkond ning Tallinna linn. Kurttummade koolid olid veel Saaremaal (1893- 1932) ja Põlvas (1897-1916), aga Vändra kool oli kõige tuntum. Porkunisse kolis kool 1924. a 15. mail.
Ernst Sokolowsky süda jäi Vändrasse. Ega muidu poleks ta mitmel korral avaldanud soovi, et kui ta kord sureb, maetagu teda Vändra kalmistule. Kogudus täitis tema soovi. Vändra mehed tõid ta siia ja uue kalendri järgi 19. märtsil maeti Sokolowsky oma abikaasa kõrvale. Pastor Sokolowsky oli oma aja kohta väga edumeelne mees. Ta ei hoolitsenud ainult oma koguduse liikmete usulise külje eest, vaid püüdis kõigi vahenditega aidata kaasa nende majandusliku ja hariduse taseme tõstmisele.
Võidupühal, 23. juunil 1936. a. avati Vändra kalmistul õpetaja Ernst Sokolowsky kalmul mälestussammas. Sel päeval toimus ka IV ülemaaline kurtide kongress ja tähistati 70 aasta möödumist Vändra kurttummade kooli asutamisest.
