Kas võib öelda, et katusühistu EPIKO loomine 2008. aastal
on üks põhjusi, miks ise hakkama saada sooviva Eesti põllumehe tahe ühiselt tegutseda on kasvanud?

2008. aastal langesid nii piima- kui muude põllumajandussaaduste hinnad. Sektor läks sügavalt miinusesse, hakati loomade arvukust vähendama ning farmerid hakkasid tõsiselt muretsema piimatootmise perspektiivi üle. Keerukas majandusseis lõi selge arusaama sellest, et tootjad on killustunud ning olemasolevad ühistud on suhteliselt väikesed ja nõrgad turujõu meelevallas.

Et parandada tootjate majandusseisu ja tagada oma tegevusele jätkusuutlikkus, oli vaja suuremat koostööd ehk jõudu, seismaks oma huvide eest. Teadvustati selgelt põllumajanduslike ühistute nõrka turujõudu toorme ja valmistoodangu müügil.

See arusaam tõi 11. augustil 2008 maaülikooli aulasse kokku hulga piimatootjaid, et plaanida laiapõhjalisemat ühistegevust.

Katusorganisatsiooni TÜ EPIKO asutasid viis ühistut, hiljem tuli liikmeid juurde ning 2008. aasta lõpuks koondas EPIKO 11 ühistut ja ettevõtet. Tegime teadlikult avatud katusorganisatsiooni, et liituda saaksid võimalikult paljud sektoris tegutsejad. Kuna Eestis oli juba olemas pika ajalooga piimaühistuid, said nii ka nemad meiega liituda, lõhkumata väljakujunenud sisesuhteid ja traditsioone.

Esimese asjana püüdsime välja töötada ühist lepingu platvormi. Väiksemate ja nõrgemate piimamüüjate lepingud kippusid olema juriidiliselt väga kohmakad, kus ühele poolele jäid kohustused ja teisele õigused. Kohustused siis müüja ja õigused ostja poole peale.

2009. aasta augustis sõlmisid neli EPIKO liiget in corpore lepingu aktsiaseltsiga Tere, kes hakkas meilt saama ligi 100 tonni piima. Tere oli tol hetkel ainuke ettevõte, kes oli valmis tegema sellist lepingut, ükski teine kokkuostja seda ei julgenud.

Aja jooksul EPIKO vahendatava piima hulk kasvas, mis muutus ka sellise suure ettevõtte jaoks nagu AS Tere, liiga riskantseks. Seetõttu jagasime vastastikusel kokkuleppel piimaportfelli ümber. Nüüd jaotame oma liikmete piima viie ostja vahel.

Millist kasu tootjad on ühistult saanud?

Meil on üsna palju väikesi tootjaid, kes müüvad 400–500 kilo piima päevas. Koostöö on andnud neile kindluse: nad ei pea kartma, et nende piima ei osteta, et nad hinnas kaotavad või oma rahast ilma jäävad.

Kahe aasta eest suutis EPIKO teha MESi toel UniCrediti pangaga arvelduslaenu lepingu. See parandas oluliselt katusühistu võimet maksta oma liikmetele piimaraha õigeaegselt ning saime aidata farmereid neile keerukal ajal – kevadtöödel. Eriti vajalikuks osutus liikmete toetamine mullu suvel, kuna loomatoetuste maksmine lükati aasta lõppu ning samal ajal olid suhteliselt madalad ka piima kokkuostu hinnad. Alates käesolevast aastast teeb EPIKO koostööd SEB pangaga. Kasvanud on meie usaldus, nii et saime hakkama ilma MESi abita.

Ühistute aktiivse turu otsimise ja müügitegevuse tõttu on tekkinud ka hinnakindlus.

Kriisiaeg aitas kindlasti ühistegevuse edenemisele kaasa. Samas pole ühistegevus mingi imerohi, et aitaks vältida kõike riske. Ühistegevus ja usaldus aitavad pingeid paremini maandada. Samas jääb igaühele õigus turgude kukkumise ajal otsustada, kas jätkata piimatootmisega või minna muu valdkonnaga tegelema, näiteks hakata lihaveiseid kasvatama.

Eestlane ei ole hea ühiselt tegutseja. Ilmselt on igale ühistule tuttavad algusaja mured: tülid, ülejooksmine, ühepäevaärid, mida omakorda toitis kõlvatu konkurents. Paljud ühistud on laiali länud.

Põllumajandusministeeriumi tellimusel tehtud ühistegevuse uuringu järgi on aastatel 1995–2011 loodud piimandusvaldkonnas 79 tulundusühistut, kuid aktiivselt tegutsevaid oli 2009. aastal piimasektoris vaid 38. Praeguse seisuga on neid veelgi vähem.

Samas on allesjäänud ühistud piisavalt karastunud ja farmerid soovivad neis jätkata. Kui praegusel põllumehele suhteliselt heal ajal saadakse ühistegevusest positiivne kogemus, siis ehk säilib see ka rasketel aegadel.

Aeg-ajalt on tõusnud üles teema tootjate ühistutele kuuluva piimatööstuse rajamisest või omandamisest. Kas see tasub end ära?

Praegu on tootmis-töötlemis-turustusahelas jäme ots kaupmehe käes, kuid soov on aktiivsemalt selles skeemis osaleda, et rohkem rääkida kaasa lisaväärtuse loomisel ja jagamisel.

Selleks vajame aga suuremaid investeeringuid. Ainult laiapõhjaline tootjate koondumine ning ühiselt tegutsemine võimaldab ühise investeeringuna luua Eestisse efektiivne tööstus, mis suudaks päevas töödelda vähemalt 700–800 tonni piima ning tagada Eesti piimanduse konkurentsivõimelisus eksporditurgudel.

Laienemise juures on EPIKO jaoks aga oluline, et tootjale oleks tuntav ühistegevuse efekt, ehk lisaväärtus peab kajastuma ka lehmapidajailt kokku ostetava piima hinnas.

Konsultatsioone on peetud ühistute ja äriettevõtetega. Hea on see, et enamik neist tajub olemasolevate ühistute ja ettevõtete väiksust ning otsib ühisväljundit toorpiima väärindamisele.

Väga tõsise arenguanalüüsini me jõudnud pole. Tahame edaspidi kas või enda jaoks läbi mängida võimalikud arengustsenaariumid ja siin on mõistlik mõni neutraalne ekspert kõrvale võtta, näiteks Saksamaalt, kus on head kogemused.

Seinte ja torude ülespanek iseenesest ei ole teab mis keeruline, kuid see on kallis ja tuleb arvestada ka kuludega uue toodangu lansseerimisel. Enamik piimatooteid tuleb eksportida, kuna Eestis toodetakse piima ligi poole rohkem, kui siseturg vajab.

Seni kuni puudub kindlus, et kohalik ühisinvesteering tööstusse tagab toorpiima konkurentsivõimelise hinna, pole oma tehase rajamisel mõtet.

Võib-olla oleks targem teha kõigepealt olemasolevate tööstuste inventuur, koondada nad ühe suurprojekti raames ja kitsalt spetsialiseerida ning vastvalt spetsialiseerumisele teha lisainvesteeringud efektiivsuse tõstmiseks.

Näiteks Saksamaal on turukonkurentsi tõttu toimunud väga kitsas spetsialiseerumine: mõni tehas toodab ainult juustu, mõni ainult koorib piima. Ning seal on suured (500 ja enam tonni päevas) tehased!

Meie tehased (Tere, Valio, Maag) on eeltoodu näite valguses väikesed tegijad, aga vaadake, kui lai on nende tooteprotfell!

2015. aastal kaob piimakvoot ja see suurendab piimatootmist Euroopas. See toob ilmselt kaasa piima kokkuostu hindade langemise, mistõttu konkurents muutub veel karmimaks, ja ega efektiivsuse suurendamisest (spetsialiseerumisest!) pääsu ole.

Ära ei tasu unustada ka piimavedude logistikat, kus mööda Eestit vurab risti-rästi mitme ettevõtte ja ühistu piimaveokeid. Hinnanguliselt võiks logistika korrastamisega kokku hoida ca miljon eurot aastas.

Samas suudab Leedu ülal pidada ja piima töödelda neljas suures tehases, millest igaühe võimsus on tuhat tonni päevas…

Argumendid, mis toetavad orienteerumist Leedu tööstustele – jääda varustama neid toorpiimaga, kuna neil on võimsust, efektiivsust, hea kokkuostuhind, väljakujunenud turud ning hea müügitöö – on täiesti tõsiseltvõetavad.

EPIKO suhtleb peamiselt kahega – Rokiskis ja Pienas Vaikstes. Need tehased on Leedu lipulaevad ja seda näitab juba nende hinnapakkumine meie turul.

Kordan, et Eestis on ligi pool toodetavast piimast üle – see peabki mujale müüdama, ja seni, kuni kohapealsed kokkuostjad ei suuda pakkuda konkurentsivõimelist hinda, läheb toorpiim kas või Vladivostokki.

Vedude tehnika, side, kommunikatsioonid on praegu sellisel tasemel, et kaugused toorpiima, koore vms veol pole enam probleem. Baltikum muutub iga aastaga üha väiksemaks ja pigem on mõtet vaadelda piimaturgu ühise Balti turuna.

Sestap tuleb väga tõsiselt kaaluda suuri investeeringuid ja nendega kaasnevaid äririske. Samas ajab rahvusliku uhkuse jonnakas vägi ikka mõtted sinna, et miks ei võiks meie põllumeestel-piimatootjatel olla päris oma ja kaasaegne tööstus!

Eeskujuks on siin kindlasti Kevili – kerkib ju Virumaale nende päris oma elevaator.



KOMMENTAAR

Vahur Tõnissoo

Tulundusühistu Farm In

Kindlasti on ühistegevus Eestis hakanud rohkem hoogu võtma. Ühistute
areng on mõjutanud kogu Eesti turgu ja põllumeestele kasuks tulnud.
Head näited on nurgakivi KEVILI viljaterminalile ja piimaühistute ühine piimamüümine. Ühistegevuse võimekus sõltub ennekõike inimestest.
Sektorite kaupa ei saa seejuures vahet teha.

Farm In on oma liikmesühistute liikmetele sisendite hankimiseks moodustatud keskühistu, mis on tegutsenud poolteist aastat. Praegu on liikmeteks üheksa ühistut. Meie eesmärk on korraldada väetiste, taimekaitsevahendite, seemnete, söötade, silotarvikute jms ühishankeid.
Näiteks võib tuua diislikütuse hanke, mis puudutab kõiki põllumehi ja mida
pole varem sellises mahus korraldatud.

Väiketootjad on tänu Farm Inile kõige rohkem võitnud. Suuremad tootjad
on ilma Farm Inita saanud seni võrreldes väiksematega soodsamaid hindu
ja see toob kaasa olukorra, kus väiketootjad sisuliselt subsideerivad suuri,
et müügiettevõtted oma kasumi kätte saaksid. Tänu Farm Inile on suurtootjate hinnad laienenud ka väiketootjatele.

Farm Ini soov on, et ELi tulevasel eelarveperioodil kvalifitseeruks
Farm In toetuskõlblikuks sisendite ühistuna, katmaks koolitus-, investeeringu-
ja tegevuskulusid maaelu arengukava rahaga.

Praeguseks on Farm Inis liikmesühistute kaudu u 1200 põllumeest.
Võtab natuke aega, enne kui liikmetest põllumehed aru saavad, miks
on tulundusühistusse kuulumine neile hea. Tänu aktiivsematele liikmetele on tegevus käima läinud.