Kahjurputukaid tõrjub korralik mullaharimine
Viimasel ajal räägitakse Euroopas suurenenud nõudlusest atrade järele. Ennekõike seetõttu, et taimekahjurite hulk on suurenenud ning nende arvukuse vähendamisel on hakatud panema suuremat rõhku künnile. Olen veendunud, et pigem on kahjurite arvukuse tõus seotud viimaste aastate pehmete talvedega, mille jooksul on suur osa populatsioonist edukalt talvitunud.
Külmad talved reguleerivad kahjurite arvukust nii, et osa populatsioonist hukkub. See on meie tingimustes täiesti normaalne. Sellist looduslikku regulatsiooni pole viimastel aastatel aga toimunud. Loomulikult on teatud hulk kahjureid, kelle arvukust on võimalik vähendada künniga, kuna nad talvituvad mullas või taimejäänuste all. Siinkohal on mõistlik kirjeldada meil enam levivate kahjurite talvitumispaiku.
Teraviljade peamised kahjurid
Ripslased (Thripidae) teevad kahju, imedes kõrreliste pähikutest taimemahla. Nad talvituvad kas valmikute või vastsetena 10–20 cm sügavusel mullas. Kevadel, kui mulla temperatuur on tõusnud 10–12ºni, väljuvad putukad mullast ja emased munevad kõrreliste pähikutele. Ripslased annavad Eestis üks-kaks põlvkonda aastas. Seega saab nende arvukust künniga edukalt reguleerida, hävitades põllul talvituvad isendid.
Lehetäidest kahjustab teravilju põhiliselt toominga-lehetäi (Rhopalosiphum padi), kuid tema arvukust ei määra viljelusviis, kuna ta talvitub munadena harilikul toomingal, kust rändab kõrrelistele kultuuridele.
Erinevalt toominga-lehetäist kahjustavad teravilju ka kaera-lehetäi (Sitobion avenae) ja kõrsvilja-lehetäi (Schizaphis gramina), kes talvituvad munadena taliteraviljadel, mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel ja umbrohtudel. Seega on minimeeritult haritud pinnad teatud liiki lehetäide talvitumispaigaks.
Rootsi kärbes (Oscinella frit) on samuti putukas, kes kahjustab teravilju. Kahjustatud peavõrsega taimed annavad palju mitteproduktiivseid võrseid, meenutades puhmikut.
Künnist on abi kahjurite tõrjumisel, kui talinisu külvatakse pärast kõrsheinu (põldheina). Kündmise ja külvi vahele peaks jääma vähemalt neli nädalat. Rootsi kärbsest kahjustatud kõrsheinapõllul peaks aga tüü kohe pärast saagi koristamist ära kündma. Rohkem kahjustuvad talinisu varased ja suvinisu hilised külvid. Esimene põlvkond kahjustab suvi-, teine talivilju.
Harilik viljakukk (Oulema melanopus) talvitub tavaliselt haritud põldude äärealadel, kus leidub talle talvitumiseks ohutuid kohti nagu põhk, taimejäänused ja lehepraht. Eelistavad paiku, kus on hekid, leht- või okaspuud äärealadeks. Nad väljuvad talvitumispaikadest, kui temperatuur tõuseb 5–10ºni, alustades toitumist rohttaimedest ja liikudes seejärel teraviljadele, kuhu nad munevad munad. Harilikul viljakukel on üks põlvkond aastas.
Kui tegu on kõrrevaablasega (Cephus pygmaeus), kelle ebaröövik närib kõrt seestpoolt, närides läbi kõrresõlmed, võib põld lamanduda ühes suunas, nagu oleks põllust rulliga üle sõidetud. Kahjustus ilmneb tavaliselt vilja küpsemise ajal. Ebaröövik talvitub kõrre tüüs, seega on sügiskünd selle kahjuri vältimiseks hädavajalik. Kõrrevaablane kahjustab eelkõige talivilju nagu rukist ja talinisu, kuid ka suvinisu.
Naksurlaste (Elateridae) elupaigaks on söödid ja jäätmaad, kust toimub ränne külvidele. Seepärast on kõrrelisterohke põldheina järel traatussi (naksurlaste vastne) kahjustus suurem. Kahjuri arvukust vähendavad kõrrekoorimine, õigeaegne sügavkünd, samuti külvikorras vaheltharitavate kultuuride, oa, herne ja lina kasvatamine ning happeliste muldade lupjamine. Mullaharimine traatusside nukkumise perioodil (juulis-augustis), näiteks talinisule eelneval kesal, aitab kahjuri arvukust oluliselt vähendada.
Rapsi peamised kahjurid
Rapsi kahjustavad mitmed maakirpude (Phyllotreta spp.) liigid. Suurem osa talvitub samal põllul, seega on noormardikate hävitamiseks vaja teha sügiskündi. Mardikad hakkavad mullast väljuma, kui temperatuur on tõusnud üle 5°. Samuti on maakirpude esinemine seotud nisupõllu naabrusega, kuna teravilja maakirbud tulevad sealt.
Maakirbud tulevad talvitumast umbes nädal enne rapsi tärkamist, seni on nad põldudel hajunud, sõltumata kultuurist. Kiire sihipärane mardikate koondumine hakkab pärast rapsi tärkamist. Väga palju mõjutab mardikate koondumist rapsipõllule ilmastik, seega on maakirbu populatsiooni suurus raskesti prognoositav.
Seetõttu hakkavad kahju tegema esmalt need liigid ja isendid, kes talvitusid samal põllul või selle vahetus läheduses. Suuremad migratsioonid toimuvad siis, kui temperatuur on tõusnud üle +14°. Neil on üks põlvkond aastas.
Rapsikasvatajate suurim probleem on hiilamardika (Meligethes spp.) liigid, kes talvituvad mulla pealmises kihis ning puude ja põõsaste all. Ka hiilamardikate arvukust on võimalik vähendada mullaharimisega.
Mardikad väljuvad talvitumiskohtadest toiduotsingule, kui temperatuur on 10º piires. Kui temperatuur tõuseb üle 15°, võivad mardikad lennata 10–15 km kaugusele, seetõttu ei saa nende populatsiooni ainult mullaharimisega kontrollida. Kahjustus algab põllu äärtest, hiljem laieneb kogu põllule. Hiilamardikatel on üks põlvkond aastas.
Mulla pealmises kihis või taimejäänuste all talvituvad ka rapsiga seotud kärsakate liigid (Ceuthorrhynchus spp). Sõltuvalt liigist, kui mullatemperatuur on tõusnud ülemises kihis 9–10°ni, väljuvad kärsakad talvituskohast ja otsivad toitumiseks ristõielisi taimi. Eestis annavad kahjurid ühe põlvkonna.
Eestis on hakanud suurenema kõdrasääse (Dasyneurea brassicae) arvukus. Tema paljunemine sõltub suuresti peitkärsaka olemasolust, kuna kõdrasääsk saab muneda ainult eelnevalt kahjustatud kõtra. Kõdrad valmivad enneaegselt, avanevad, ja sääsevastsed kukuvad koos seemnetega mullapinnale. Vastsed kaevuvad seejärel mulda u 5 cm sügavusele nukkuma.
Osa vastseid läbib moonde mõne nädalaga ja kahjustab rapsi uuesti, teine osa aga jääb diapausi ning ilmub välja kas järgmisel kevadel või isegi kuni viis aastat hiljem. Kuna kõdrasääsed on kehvad lendajad, pole nende leviraadius kuigi suur. Kahjustuse vähendamiseks tuleks uued põllud rajada vähemalt 500 m kaugusele eelmise aasta põldudest. Kui põllul on leitud kahjustusi, tuleks põldu kindlasti künda, sest kündmine on selle kahjuri tõrjumisel peamine vahend.
Korralik ja õigeaegne mullaharimine ning vajadusel muldade lupjamine, umbrohtude leviku piiramine ja õigeaegne külv aitavad ära hoida või piirata enamiku kahjurputukate kahjustust külvidele. Väga oluline on kahjurite arvukuse piirajana siiski ka külvikord ja kultuuride paigutus lähedalasuvatel põldudel.
Agrotehnilistele võtetele vaatamata võib kahjurite arvukus ületada tõrjekriteeriumi, sel juhul on soovitatav kasutada siiski ka keemilist tõrjet. Ilma künnita põldudel on nõutav kahjuriseire, kuna eespool nimetatud kahjurite arvukus võib seal olla suurem.
