VEEBRUAR – pilvised talvepäevad ja kevad südames
Linnulauluhooaeg kogub tuure. Rasva- ja sinitihane – nemad on alustajad. Puukoristaja lõikavad viled kostavad kaugele, vastupidi leevikese tasasele krüüksumisele. Varblased, kambakesi koos, säutsuvad aina innukalt, olgu hommik kui tahes külm – natuke valgust, ja kevad poeb värvule vägisi hinge.
Väga hea käbiaasta tõi meile suur-kirjurähnide rohkuse ja trummeldamist läbi pika talve. Võis loota, et käbirikkus meelitab üle mitme aasta siia ka suurema hulga kuuse-käbilinde. Mingil põhjusel on invasioon nõrgaks jäänud ja käbilinde üsna vähe näha olnud.
Üks osa siidisabasid, kes sügisel tulid, pihlakad kiiruga tühjaks sõid ja kuhugi lõuna poole edasi tõttasid, on nüüd tagasi ja rabistavad kadakamarjadega – see on kõik, mis neil veebruaris võtta on.
Kuna talv ei tulnud kardetud karmusega, läks päris hästi neil, kes pidanuks lõunasse lendama, aga ei lennanud. Mõned hallrästasalgad hulguvad siin kogu talve ringi. Ka üksikud metsvindid on otsustanud mitte rännata, küllap järgivad rohevintide eeskuju, kakeldes tihastega parema koha nimel linnusöögimajas. Kombed muutuvad vastavalt oludele.
Varesed, hallid ülikonnad seljas, käivad tähtsa näoga ringi, justkui oleks midagi olulist ees ootamas. Küllap Soome mineku mõte mõlgub meeles. Ei, mitte paremat elu otsima – meie talvine vares on sageli soomlane. Märtsis on üle lahe minek.
Harakatel on tavaks enne pesitsusele asumist koosolekuid pidada. Mis küsimusi seal arutatakse, teavad ainult pikksabad ise. Ehk pannakse kõva kädina saatel uusi piire paika?
Ilus karge päev, kui meie oma riigi sünnipäeva tähistasime, oli loomariigis hundi jooksuaja kõrgaeg – uuele põlvkonnale pannakse alus just sel ajal. Rebastelgi saavad tähtsad asjad enamasti veebruariga ühele poole.
Aga ilvesed alles alustavad – jäljeread tuulemurruses metsas ja lõhnamärgid reedavad otsingute algust.
