Rivo Noorkõiv: Haldusreformiks on vaja survestamist
Näiteks Taanis oli enne 2007. aasta reformi 14 regiooni, 269 kohalikku omavalitsust ja nendes elanike mediaankeskmine 10 200. Pärast ümberkorraldusi jäi alles viis regiooni, 98 omavalitsust ja elanike keskmine arv omavalitsuses 54 000. Eestis on 226 omavalitsusüksust, neist enam kui pooltes on elanikke vähem kui 1800.
Mõistagi ei pea me kellekski teiseks saama. Kuid kogemustest õppida on arukas. Alates sellest, et nendes riikides nähakse ümberkorralduste põhjusi laialdastes ühiskondlikes protsessides endas – üleilmastumine, elanike ja töökohtade liikumine linnadesse, rahvastiku vananemine, teadmistepõhise majanduse kasv, kommunikatsioonivahendite areng ning elukorralduse teisenemine. Kõigi nimetatud muutustega pistab rinda ka Eesti.
Paraku pole vaidlused ümberkorralduste läbiviimiseks ja tõhusa riigivalitsemise saavutamiseks poliitilisi lahendusi toonud. Hangunud halduskorralduse kaasajastamiseks omavalitsuste vabatahtlikust jupikaupa riiklikult koordineerimata ühinemisest ei piisa.
Möödunud aastatega on paljud maakonnad ja omavalitsused kaotanud rahvastikku, töökohti ja institutsionaalset võimekust korraldada kohalikku elu. Prognoosid näitavad rahvastiku arvu jätkuvat vähenemist ja vananemist. Seejuures on oluline panna tähele, et piirkonniti toimub see eri kiirusega.
Mitme maakonnakeskuse ja väikelinna tähtsus on sedavõrd langenud, et pakuvad vaid teenusekeskusena huvi. Seega on keeruline luua neis ka tarku töökohti. Lähiaastate keskne väljakutse on pidurdada riigi piirkondlikku vaesumist ning vähendada ebavõrdsust inimeste eneseteostuse, töökoha saamise ja hariduse omandamise võimaluste alusel.
Kuna arengutasemelt kehvemates tingimustes olevatest piirkondadest lahkub valdavalt elujõulisem ja edasipürgivam elanikkond, siis kaotatakse neis töökohti, maksumaksjaid ja arengu eestvedajaid. Vastupidine suund, et minnakse maale, on mõnele heale näitele vaatamata jäänud tagasihoidlikuks. Kaugtööga pole loodetud mahus töökohti loodud.
Omavalitsused toimivad killustatult ja suuresti veendumusega, et suudavad täita kõiki vajalikke ülesandeid. Paraku elab valdav osa neist toetussõltlasena riigilt saadavatest eraldistest. Investeeringuid tehakse suuresti Euroopa Liidu rahalisel toel. Eesti siseränne, sarnaselt muu Euroopaga, jätkub linnadesse. Peamiselt liigutakse Tallinna ja Tartu suunas, kus on parimad töö- ja eneseteostuse võimalused. On ilmne, et praegune maksusüsteem omavalitsuste iseolemist ei soosi.
Nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis toob selline areng paljudele omavalitsustele konkreetseid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi. Näiteks muutuv sündide arv, korrektsioonid koolikohtade nõudluses, pereloomise eas ja majanduslikult aktiivsete noorte olemasolu kohapeal, muutused üksikisiku tulumaksu laekumises ja võimekuses investeerida.
Kui Tallinn suudab tänu oma suurusele muutused ära seedida, siis väikestes omavalitsustes paindlikkus riske maandada puudub. Paratamatult tekib küsimus, kui kaua väikesed omavalitsused üksi toimides sotsiaalkoormuse ja elukeskkonna kvaliteedi languse survele vastu peavad. Eesti valitsussektori 117 000 töötajast saab omavalitsustes tööd ca 61 000.
Tallinnasse viimase kolme kuu ligi 9000 inimese registreerimist analüüsides ilmneb, et pealinn on tugevalt seotud Harjumaa, Raplamaa, Läänemaa, Hiiumaa, aga ka Järvamaa, Saare maakonna idaosa ja Lääne-Virumaa lääneosaga. Vajadus pealinnaregiooni käsitleda administratiivpiire ületava toimealana on ilmne. Vaadeldud perioodil on 47 omavalitsust registripõhiselt kaotanud rahvastikust enam kui ühe protsendi, valdavalt pereloomiseas noored, naisi enam kui mehi.
Kas nimetame seda pealinna kolonialismiks teiste kohalike omavalitsuste väljakurnamisena oma elanike hüvanguks või mitte, on iseasi. Igatahes on selline suur elanike arvu ümberregistreerimine Tallinnasse teinud pealinnast Eesti haldusreformi käimalükkamise erguti. Nüüd sõltub palju sellest, kui targalt pealinn moraalse eestvedaja rolli riigi halduskorralduse muutustes kannab.
Konkurents omavalitsuste elujõu pärast käib ka keskvalitsusega. Riik on kärpinud omavalitsuste maksubaasi ja pea nullinud kohalikud maksud. Omatulu teenimine on tagasihoidlik ja paljudel omavalitsustel sellist võimekust ka pole. Kurb tõsiasi on see, et strateegilise partnerluse asemel toimub Toompea ja Tallinna võimu vastandumine, kannatavad ennekõike väiksemad omavalitsused. Neil puudub võime üleriigilise poliitika kujundamisel kaasa rääkida.
Üha enam omavalitsusi muutub riigi käepikenduseks, loovutades keskvalitsusele vastutust kohaliku elu korraldamise üle. Olukorras kus kohalikel valitsemis- ja haldamisstruktuuridel puudub võimekus teostada oma territooriumil reaalset autonoomset võimu, on pärsitud ka kohapõhine ja piirkonna unikaalsust arvestav poliitika.
Vähe on lootust ka uute halduspraktikate tekkeks, mis põhineksid mitmetasandilisel integreeritud koostöömudelitel, kuna üldine suundumus on kantud siirdumisest teenustekesksesse omavalitsussüsteemi. Selle sisuks on omavalitsuste (sund)-
ühendamine, kohaliku omavalitsuse rolli ning keskvalitsusega partnerluse suurendamine ühtse valitsemise põhimõttel.
Esmane ülesanne on taastada keskvalitsuse ja omavalitsuste usalduslik dialoog. Omavalitsusliitude poolt Eestimaa linnade ja valdade üldkogul märtsis 2012 esitatud seisukohad ja regionaalministri 2012. aastal lõpus välja käidud kuus halduskorralduse reformimudelit tuleks võtta selle dialoogi aluseks.
Juhinduda tasuks ka OECD raportist, mis näitas kätte kitsaskohad ja vajaduse haldustasandite koostööks.
Haldusreformi läbiviimiseks on vajalik poliitiline tahe, kokkulepe erakondade vahel ja otsus Riigikogus. Ilma selleta on soov ulatuslikuks süsteemseks riigihalduse muutmiseks vaid asjatu segaduse külvamine.
Ilmselt on kõige mõistlikum, kui teema eestvedajaks on Riigikogu põhiseaduskomisjon. Haldusreformi lähtekohad peaksid saama partei ja vabakondade programmide rahvaarutelude osaks, et valitud saaksid vahetult pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi lubadusi ellu viia.
Haldusreformi kogemus Soomes näitas kaasava planeerimise tähtsust. Koondada poliitikud, ametnikud, teadlased, vabaühenduste liikmed ja sotsiaalseid partnereid. Läbi arutada, on palju: omavalitsuste autonoomia, kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavus, rahastamismudel, tugeva majandusega sotsiaalselt kestlikud kogukonnad ja kohalik demokraatia.
Eesti vajab mitte üksnes edukat kohanemist muutunud oludega, vaid riigireformi teekaarti pikas ajahorisondis. Kestlikkuse saavutamine nõuab avara pilguga riigimehelikku/-naiselikku vaadet ja lahendusi targaks valitsemiseks oma lastele mõeldes.
