Mälestusi Urgelt
Nukrad inimesed sumavad hobuse järel edasi. Nende hulgas ka mina, kaheksanda klassi koolitüdruk pruunis talvepalitus.
On 1963. aasta. Olen 15-ne aastane, kuid see päev on nüüd üle 48 aasta tagasi veel hästi meeles. Reel kirstus lamab minu vanaisa Johannes Riiman. Saadame teda Kohila kalmistule.
Neil aastail oli raske maal matuseid korraldada. Maakohas aeti teid harva lahti, autot lahkunu veoks ei olnud saada. Mitte ühelgi meie tuttaval ei olnud sõiduautot ja nii pidi kahe ja poole kilomeetrise teekonna kalmistule tegema jalgsi.
Veel eelmisel õhtul toimus Urge kodus nn kirstupanek, talle tahtis laulda Linda Salm, üks vana naine Prillimäelt, kes oli nooruses laulja olnud ja elu jooksul vanaisaga kokku puutunud. Seal jääkülmas majas, kus vanaisa ligemale 50 aastat oli elanud ja kuhu enam kedagi ei jäänud, kõlas see klassikaline viis haruldaselt. Matuselisi oli vist 15, kellest nüüd on järele jäänud Krooni Toivo ja mina.
Lumisel talveteel polnud kerge käia. Minu linnavanaisa Aali, kel jalad haiged, väsis ja istus ree peale kirstule. Oli see siis ebausk, seda ma ei tea praeguseni, aga omaette mõtlesin, et surnu võib ta kaasa kutsuda. Nii see läkski, sest aasta pärast matsime ka tema 76-aastasena. Ainult, et Aleksander Helisto saadeti Estonia teatrist ja laulis Tiit Kuusik.
Oli ka pioneeride auspaleer... Selline oli elatustaseme vahe Nõukogude Eestis 1963.
Eelmisel päeval käisime isaga rongiga linnast pärga ja lilli toomas. Ei olnud siis Kohilas ühtki lillepoodi, väljas oli 30 kraadi külma. Lilled küll pakiti, aga õues jäätusid nad silmapilkselt. Babtisti koguduse õpetaja Raid kõneles, isegi minu, teismelise meelest olid sõnad väga südamlikud.
Peied peeti meie kodus Välja tänavas. Jooksin kiiresti ees, et kartulid keema ja toidud sooja panna. Kui matuselised järele jõudsid, oligi kõik valmis. Eelmisel õhtul olime emaga külmad toidud ja prae valmis teinud. Nüüd oli Urge kodu täiesti tühi, viimane asukas oli 83-aastasena lahkunud.
Aga alustame päris algusest, mälestustest, mida vanaisa ise oli vanaemale ja minu emale rääkinud. Fakte pole palju, vanasti ei armastatud vist rasketest asjadest rääkida, aga vanaisa elu ei olnud kerge.
Särevere vallas, ilmselt metsas asus kohaliku mõisa metsavahi majake, kus 23. mail 1881 sündis Mai ja Mihkel Riimanil poeg Johannes. Mai oli siis 34 ja Mihkel 38 aastat vana. Nende esiklaps, tütar, oli surnud 2-aastasena.
Küllap oli neil rõõmu pojakese sünnist, sest polnud nad enam esimeses nooruses. Neil oli oma kodu ja arvan, et metsavaht oli tol ajal austatud ametimees. Ehk olid nad ka kübeke jõukamad kui tavalised mõisatöölised.
Oletan, et Mihkli suguvõsas püsis ärksam vaim põlvest põlve, sest tema isa oli samas mõisas loomavelskriks - see oli ju 19. sajandi algusaastatel oskustega ametimees. Oli ta aga Johannese sündimise ajal elus või surnud, sellest andmed puuduvad. Kauaks aga perele õnne ei jätkunud.
Pool aastat hiljem, detsembris 1881 suri Mihkel, pooleaastase Johannese isa. Ema Mai jäi lapsega üksi. Metsavahi majast tuli välja kolida. Kuhu? Mail polnud mitte kedagi, kes teda lapsega enda juurde oleks võtnud. Vanaema oli surnud, oli ainult õde, aga ilmselt polnud ka temal ruumi. Ümberringi valitses ju vaesus.
Mihklil olevat olnud vendi ning räägiti, et Riimanni nimelisi oli sealkandis üsna mitu. Ja nad olid olnud üsna heal järjel. Aga meie ei tea nende suhetest midagi. Ilmselt polnud neil läbikäimist Mihkliga või ei olnud kellelgi halastust lapsega lese vastu. Või oli olukord põhjustatud Mai iseloomust? Nüüd teab vastust vaid tuul, sest vanaisa ei olnud sellest minu emale kunagi rääkinud ja minul lapseeas polnud veel huvi vanade pereasjade vastu tekkinud.
Kui vanaisa sündis, sai Venemaa troonile tsaar Aleksander II. Kuna Eesti oli ju tol ajal Venemaa kubermang, algas ka siin erkordselt tugev venestamise periood. Tsaar jättis siin baltisakslaste privileegid kinnitama.
Algas Mai vaevade periood. Taludes sai ta teenijaks, laps kaasas. Kohe, kui Juku suuremaks sai, pidi ta peremeest ja ema aitama. Neil oli õnneks ka lehm, aga heina teha ja karjatada tohtis looma ainult kaugel soises metsas, kus teised lehmad ei käinud. Nii pidi väike Juku loomaga päevade kaupa rabas summima. Ta rääkis, et olevat vahepeal isegi lehma sabast kinni hoidnud, et sohu ei vajuks. Saabus kooliaeg.
Esimeses klassis oli Juku teistest terasem. Ju oli siis isalt päritud geenid mängus või juhtus ta lapsepõlves olema koos mõne ärksama inimesega, aga õpetaja pani poisi peale poolt aastat õppimist kohe teise klassi. Kolmandas ta enam õppida ei saanud, küll tahtis õpetaja väga, et andekas poiss edasi õpiks, aga emal oli teda töö tegemiseks vaja.
Puuduvad andmed, kas elasid nad emaga ühes või mitmes talus. On ju teada, et Eesti majapidamises kodutud ikka kuskile perdedesse tööjõuna paigutati ja usun, et tänu lehmale vanaisa ka nälga polnud näinud.
Küll oleks nüüd palju temalt üksikasju küsida... Säreverest mõni kilomeeter eemal Türil oli vanaisa lapsepõlves ainult kaks hoonet: arsti maja ja kirikumõis. Ju siis Juku tohtrihärrale meelejärele oli, et ta poisi aednikuks võttis.
Aednikuhuvi pani aluse Johannese aiandushuvile, mis püsis kogu elu.
Mõni aasta hiljem sai ta kirikumõisa kutsariks. Kujutan ette ilusas kalessis sõitvat kirikhärrat, kutsariks kena korralikult riides noormees. Ikka natuke rohkem kui tavalises riietuses töömees.
Nüüd, kui Türil 2008. aastal klassivenna matusel käisin, püüdsin väga oma vanaisa ja tema esivanemaid sinna kujutleda, aga ega see käesoleval ajal hästi ei õnnestunud. Ainult kirik mõjus kuidagi müstiliselt ja salapäraselt. Selle taustal võisin ma noort vanaisa küll hästi ette kujutada. Küll oli kahju, et mitte keegi polnud saanud koos vanaisaga Türil käia ja et vanavanemate haud kiriku kõrval on koos raudristiga kaduvikku läinud...
