“Tulge, lähme kelgutama!” hõikab Valgamaa Lüllemäe kooli kolmandas
klassis käiv Uku Freiberg sõpradele ja koos suundutakse koolimaja
kõrvale mäele. Sealne järsem nõlv võtab peale vaadates kõhust õõnsaks,
kuid julgemad mürsikud tuhisevad sealt lumelaudadel mängleva kergusega
alla.
Praegu tuleb, laud seljas, mäest üles ronida, kuid kui
plaanid teoks saavad ja fondidest õnnestub toetust taotleda, peaks mõne
aja pärast töötama Lüllemäel tõstuk.
“Koole, kus üle tee on
selline suusamägi ja suusarajad, ei ole palju,” tõdeb direktor Tiit
Lepp. “Vahel lähevad lapsed vahetunnis lumelauaga mäele ega kuule
koolikella, nii et pidime mitmel korral lauad luku taha panema.”
Koolimaja
uksest sisse astudes jääb silma suur hulk suuski, lumelaudu ning kelke.
Kehalise kasvatuse tundides läheb see varustus käiku.
Välisukse
juures alanud elurõõmus energia valitseb kogu koolis. “Kool on kodule
lähedal, siin on vähe lapsi ja õpetajad on normaalsed, ei kurjusta,”
loetleb kümneaastane Uku Freiberg üles kooli plusse, võttes kõik kokku
lausega: “See on mõnus maakool.” Uku ema Lilian Freibergi sõnul on
sealne elu justkui Bullerbys.
Veel mõni aasta tagasi olid Läti
piiri äärses Karula vallas asuva Lüllemäe põhikooli kohal tumedad
pilved. Õpilaste arv kahanes tohutu kiirusega ja üheksas klass jäi üldse
tühjaks, sest vanemad kartsid, et selle kooli lõpetajatel on raske
gümnaasiumi pääseda.
Kool nagu emapuu
Tiit Lepp
kolis Tartust Lüllemäe kanti üheksa aastat tagasi. “Tahtsin linnast ära,
et oleks künklik maastik, et naaber ei vaataks, mida ma söön, ning et
kool ja kauplus oleks lähedal,” räägib mees. Vabakutselise kujundaja ja
fotograafi töö võimaldas maal elada.
Selleks et koolile uus
hingamine sisse puhuda, asus Lepp kolm aastat tagasi direktori kohale.
“Ma ei tulnud Tartust ära selleks, et last linna kooli vedama hakata,”
toob ta lihtsa põhjenduse.
Lepale on olnud toeks Lüllemäe
kokkuhoidvad lapsevanemad. “Tegusate inimeste hulk on meil üle
keskmise,” hindab Lilian Freiberg, kes on kooli hoolekogu esimees. “Kool
on nagu emapuu – kui selle maha raiud, siis oled hävitanud kõik.
Mugavam on süüdistada valda ja keda tahes, kui et ise käed külge lüüa.”
Esimene mure oli kvalifikatsioonile vastavate õpetajate leidmine. Enamik
pedagooge olid eakad, neid saadeti igal kevadel pidulikult pensionile.
Augusti viimasel nädalal käis aga direktor tavaliselt, lilleõis näpus,
ukse taga palumas, et õpetajad veel üheks aastaks tagasi tuleksid.
Nüüd tuli 13 õpetajast üheksa asemele leida uued. Väljakuulutatud konkursi vastu oli ootamatult suur huvi ja inglise keele õpetajaks valiti lausa Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit noormees. Kõik kohad said täidetud, kusjuures suur hulk uusi õpetajaid polnud seda tööd varem päevagi teinud. Kes tuli otse koolipingist ja kes programmist “Noored kooli”.
