Südame hääle kuulamine aitab teha õigeid valikuid
Lisaks rõõmsameelsele Sillenile terendab vastu sära, veidi glamuuri ja muinasjutuhõngu. Kostüümilao riiulil seisvad loomamaskid lausa kutsuvad: tule, võta mind, las olla nii nagu selles muinasjutus ... Reas on karud, hundid, rebased, notsud ... Sillen demonstreerib hetkeks Miki-Hiire maski, mustad hiirekõrvad sobivad punasega hästi. Kuid siiski ... päris mänguks seekord ei lähe. Paar sammu edasi asisema poole peal toimetavad hoolsalt praktikandid, kes õmblusmasina taga, kes teeb aksessuaare, kes tuunib Silleni juhendamisel ühe direktrissi punast pintsakut. Tööd nobedatele näppudele jagub. Ometi leiab Sillen argipäeva pealelõunal mahti veidikeseks ühes teekruusiga laua taha istuda ja juttu puhuda.
Kuulates südame häält
„Mulle on lapsest peale ilusad riided meeldinud. Minu tädi Ira Veiksaar, kes praegugi Raplas õmblusringi juhendab, oli teenindusmajas tööl ja tema õmbles," meenutab Sillen. „Tal olid endal alati ilusad ja moekad riided ning see meeldis mulle. Kuna mina olin suguvõsas esimene lapselaps, siis sain ka alati parima." Ja kuigi pärit on Sillen Järvakandist, on tal väga soojad lapsepõlvemälestused just Raplast ja Arankülast, kus elas ta vanaema.
Peale abituuriumi oli Sillen küsimuse ees: mis edasi? Ta sooritas eksamid ja sai koha pedas, temast võinuks oma õpetaja rõõmuks saada eesti filoloog. Kuid lisaks oli Sillen teinud eksamid toonases kergetööstustehnikumis, et õppida rõivaste konstrueerimist, modelleerimist ja õmblustehnoloogiat. „Sinna oli väga suur konkurss, ma olin pingereas kaheksas. See pani mind mõtlema, et see tõesti sobib mulle ja ma tegin otsuse oma südame järgi," põhjendab naine oma kunagisi valikuid. Peda-kooli jõudis ta hiljem mitmel korral, õppides käsitööõpetajaks ja kutseõpetajaks. Lisaks veel haridusjuhi õpingud Estonian Business School´is. Energilise ja hakkaja naisena jõudis Sillen palju, õpetas Rapla õppekeskuses õmblejaid, juhatas tootsi- klassigi, tegi teles stilistitööd, täitis ansambli manageri ülesandeid, aitas käima lükata ühe pealinna kostüümilaenutuse ning tegi õppealajuhataja tööd. „Läks nii, et mulle tehti selles valdkonnas järjest paremaid pakkumisi, tegin seda tööd mitmes koolis, lõpuks olin Mainori kõrgkooli õppejuht, kuid ikkagi, see polnud päris see, mida olin tahtnud ... Suur osa tööst seisnes selles, et tudengitele oleks sobiv lektor õigel ajal õiges kohas olemas. Selles polnud loomingulisust," vaatab Sillen tagasi oma pealinna-perioodile ja lisab, et taas langetas ta valiku selle kasuks, mida ta tõeliselt teha tahab. Tänasel päeval on Sillen Mainori kõrgkoolis õppejõud, kes peab stilistika, lõikeõpetuse ja õmblustehnoloogia loenguid, kuid see on vaid osa tema elust.
Vahepeal tuleb püksiproovi meesterahvas. Praktikandid toimetavad temaga, Sillen viskab pilgu peale. Püksiproov sujub. Klient tahab juba arvetki maksta ja tahaks valmis püksegi kätte saada, kuid kurvastusega peab mees tõdema, et kuna ta ise vahepeal ühe prooviaja ära unustas ja teisel korral tulla ei saanud, siis pükste pärast peab veel tulema.
Tagasi Raplasse
Kahe ja poole aasta eest tõi elu Silleni pealinnast Raplasse tagasi. „Lapsed saavad siin ise väljas olla ning ühest punktist teise jõudmiseks kulub vähe aega. Tunnen end Raplas isegi kodusemalt kui Järvakandis. Siin on armas väike paik, mulle meeldib siinne kogukonnatunne. Ja kui mõnikord tahan midagi värsket, siis leian selle. Viimati meeldis mulle väga kultuurimajas Piia lavastatud vabariigi sünnipäevaetendus. Siin olen ma alati kursis, mis toimub," hindab Sillen elu Raplas. Julgus siia oma äri rajada sai temast aga võitu alles peale euroraha tulekut. „Ainult sellega ma ära ei elaks, teen muud ka. Kuid oma äri annab mulle vabaduse planeerida oma aega, teha kas rohkem või vähem. See on eraettevõtluse pluss. Üheks põhjuseks, miks Sillen Stiil sündis, oli ka vajadus pakkuda oma Mainori õpilastele praktikavõimalust," tõdeb hakkaja naine.
Lapsepõlvest vanaema juures Veskimäe talus on Sillenil mälupilt, kuidas nad täditütardega Arankülas ülesõidu lähedal raudtee ja maantee vahel moeetendusi korraldasid. Ikka selleks, et huvitav oleks. „Me disainisime endile riideid ja siis tegime tantsueeskavasid. Kui mõni rong mööda sõitis, korraldasime reisijatele etendusi. Eks vedurijuhid, kes meile vilet lasid, võisid küll mõelda, et hullud lapsed siin," muigab Sillen ja lisab, et õigupoolest ongi kiltsud-kaltsud ja kargamine teda lapsepõlvest peale saatnud ja paelunud.
Võimlemine Sillenstiilis
Koolipõlves tegeles Sillen aastaid võistlustantsuga ning koolis olid tasemel võimlemisrühmad. „Kahel korral sain oma tantsupartneriga Rapla rajooni meistergi olla. Kaheksandas klassis olin treenerile partneriks, kui tehaserahvale seltskonnatantsu kursusi tehti. Treener Mait Jõgisooga sain tunda, et kuitahes pirtsakas ma ka olin, ta siiski hoidis mind," on Sillenil oma hobist head mälestused. Oma juhendatavad showtantsu ja võimlemistrupid on Sillenil ikka olnud, nii Järvakandis, Tallinnas kui nüüd Raplas. „Kuna mul oli hea painduvus, siis hakkasin oma keha arendamise vastu huvi tundma. Paralleelselt käsitööõpingutega õppisin kaks aastat pedas tantsujuhtimist Mait Agu käe all. Olen selles valdkonnas end korralikult koolitanud, ka pilates-võimlemise valdkonnas. Praegu oma trenne läbi viies meeldib mulle kombineerida erinevaid liikumis- ja võimlemisstiile, olen leidnud oma stiili," sõnab Sillen.
Paljud Rapla valla naised said möödunud aastal Silleni võimlemisstiilist osa tänu valla terviseprojektile. Toona alustasid tema juhendamisel treeningrühmad Hagudis, Kodilas ja Kuusikul. Rapla ja Alu naised võimlesid niigi. Tänaseks on projekt küll lõppenud, kuid neljal õhtul nädalas rõõmustab Sillen oma juhendamisega ikkagi naisi neis paigus ja paneb nad end rohkem naisena tundma. „Igal pool on oma kindel kamp, nii seitse-kaheksa naist, kes kindlalt kohal käivad ja vaatavad, et asi toimiks, nad tõesti väga tahavad, et rühm ära ei laguneks," on Sillen kogenud.
Kahel aastal lõi Sillen tantsides kaasa Rapla „„Vahtra" Tantsud Tähtedega" projektis ning tegi üritusele nii stilistikat kui jagas tantsuõpetust. „Sain sealt hea kogemuse, leidsin palju uusi sõpru ja mõistsin, et minu pere ja oma lapsed vajavad ka minu aega," tunnistab Sillen.
Paaril korral meie vestluse jooksul vastab Sillen telefonile ning lubab tagasi helistada. Üks koolilõpu kleidisoov saab jaatava vastuse. Naine, kes tuleb kleidiproovi, saab Silleni tähelepanu rohkem ja on väga rahulolev.
Sillen peab oluliseks ettevõtlikkust ja arvab, et inimesed võiksid olla julgemad, võiksid rohkem proovida teha seda, mis neile meeldib: „Muutustele, mida elu pakub, tuleb olla avatud, sest muutused arendavad. Muidugi nõuab nii paljude asjadega tegelemine abilisi. Minule on suur abi olnud oma ema Lainest. Kasvõi lapsehoidmisel. Mis ka ei oleks, ma tean, et ma saan hakkama. Tuleb rõõmustada ka lihtsate asjade üle, olgu selleks kasvõi õnnis hetk enesele koos teetassiga või siiras rõõm meie talvest."
