Ma olin 18aastane siis, kui juunipööre oli...

Kõige halvem aeg hakkas?

Mulle ei saa seda pahaks panna, kui see minu jaoks oli kõige ilusam aeg. Kõigepealt oli ta mu noorusaeg, ja väga ilus vabariigi aeg.

Kuigi ma olin küllalt varakult juba ajalehelugeja-poiss, lugesin vapside võitlusest, vaatasin, kuidas 1934. aasta valimised olid – valimisvõitlus oli väga äge! Lõppes sellega, et Larka pandi pokri, Sirk pandi pokri ja Vabadussõjalaste Liit löödi laiali.

Kuigi vabadussõjalastel oli väga tugev toetus rahva hulgas, võtsid inimesed seda kuidagi rahulikult. Mingisugust märulit ei tulnud.

Kas juunipöörde ajal oli lootusemeeleolu või mingit helgust ka või oli ikka peaasjalikult tumedate aegade aimdust?

Juunipöörde aeg oli väga segane aeg. Mina jälgisin raadio kaudu ka Johannes Varese peaministrikõnet – see oli nii patriootlik, ta ütles, et me jääme kõik eestlasteks ja rääkis iseseisvusest. Ja tahes või tahtmata tekkis selline tunne, et ega ta nüüd nii suur valetaja ka ei ole.

Väga paljud vanad kommunistid arvasid tollal, et Eesti jääb Nõukogude vabariigiks, aga omaette. Nad teadsid väga hästi, neile polnud uudis, et Stalin oli Anveldi ja Pöögelmanni ja nood kõik maha nottinud.

Kui Viktor Kingissepp, kelle nime kannavad ammugi Jamburgi linn ja raudteejaam seal Leningradi liinil, oleks pääsenud Nõukogude Liitu, oleks ta ka seal maha tapetud. Nüüd sai vähemasti näpuga näidata, et vaadake kodanlasi, mis nad tegid, tapsid meie Kingissepa ära!

Kuidas muusikaga oli? Eesti levimuusika on maailmast alati olnud sammukese maas, veidi provintslik või suisa raudse kardina taga. Kas tollal oli tunne, et meil on värske muusika hõng, astume sama sammu maailmaga?

See ei olnud nii üldrahvalik. Meie rahvas oli ikkagi põhiliselt maarahvas, ning seetõttu olid Aleksander Arderi ja Ants Eskola ja Artur Rinne maateemalised laulud rahvale väga südamelähedased.

Ma olin noore poisina kogu aeg raadiot kuulanud, tollal võis kuulata Rootsi, Saksa, Inglise jaamu, mida praegu ei kuule. Mina olin koos oma põlvkonnaga natuke ees üldisest pildist, minuvanused kuulasid rohkem juba... Kuigi ega selle svingiga lihtne ei olnud – riigiringhäälingul polnud plaadikogu kuigi suur, Tallinnast me suurt midagi meelepärast ei kuulnud.

Ainult kaks saadet oli – igal laupäeval-pühapäeval. Laupäeval mängis John Pori orkester Gloriast, pühapäeval mängis Estonia valgest saalist Kurt Strobeli orkester – need olid kaks otseülekannet, mis raudselt püsisid iga nädal kavas, niikaua kui venelane tuli sisse. Siis muidugi kadus otseülekanne ära – see oli ju väga ohtlik, igaüks võis tulla sinna mikrofoni juurde ja mõne mõttetera poetada.

Nõukogude Eestis pandi sellised levimuusikakraanid kohe kinni – või oli mingi võimalus, vabaduse hõng, et sai oma lemmikmuusikat mängida?

Nõukogude Liiduga oli asi keeruline – see käis kogu aeg üles-alla. Kord oli džäss väga populaarne, isegi plaadistati Ameerika lugusid. Sõja ajal, kui Inglismaa ja Ameerika olid liitlased, oli džäss täiesti lubatud. Igal pool Nõukogude Liidus käis see Glenn Milleri film “Päikesepaistelise oru serenaad”. Jõudis siiagi otsaga.

Kuni jälle külm sõda pihta hakkas ja kõik ära keelati – Nõukogude Liidus ei teadnud sa kunagi, mis homne päev toob.

Aga ometi sai teist levimuusikauurija. Mitu põlvkonda on kasvanud üles teie kirjutatud raamatutega – kurikuulsad tsitaadid Elvise kohta ja esimene eestikeelne seletus, kust tuleb heavy metal. See oli ju ka keeruline, Lääne kultuuriga seotud valdkond, kus liikumine oli isegi ohtlik.

Ma ise ka natuke imestasin, et “Popmuusika” – ja enne seda tuli veel “Džässmuusika” – nii rahulikult läbi läksid. Näiteks seda popmuusika-raamatut tahtsid lätlased tõlkida, kuid seda luba ei saanud nad kunagi. Aga siin eesti keeles sai see ilmuda, lihtsalt sellepärast, et Moskva oli väga rahulik – paljud meil eesti keelt ikka räägivad ja kui palju sellest asjast üldse aru saadakse. Las nad seal serva peal olla natuke nii. Aga kui oli vaja, keerati kraanid jälle kinni.

See käis nii: ma mängisin ju 45. aastast peale Eesti Raadio džässorkestris. Kui džäss jälle “paha” oli, siis sai sellest estraadiorkester. Repertuaar muutus täielikult, saksofonid aeti orkestrist minema.

Pillimehed võtsid seda ka huumoriga, niikaua kui keegi just trellide taha ei läinud – ja peab ütlema seda, et pillimeestest ainuke, keda ma mäletan, oli pianist Eugen Kelder, kes kinni istus natuke aega.

Oli ka neid, kes läksid kinni sellepärast, et olid sõja ajal kas SSis või Wehrmachtis olnud. Aga nii nagu süvamuusikameestega, kes tegelikult kinni läksid – Alfred Karindi, Tuudur Vettik, Riho Päts –, niisugust raputamist levimuusikas ei olnud. Enam-vähem jäeti kõik rahule.

Uutel aegadel tegelesite rahvavalgustusega – tegite raadio- ja telesaateid. Kas on praegu midagi sellist, mõni teema, saatesari, mille tegemisel tahaksite aidata?

Vaat ma pean seda ütlema, et kui mina olin omal ajal mööda läinud sellest keskmisest kuulajast, siis praegu on keskmine kuulaja minust mööda läinud. Ma ei lähe kellelegi enam rääkima, mis mulle meeldib.

Vaatasin ka noid Eesti Laulu saateid ja tsiteerin nüüd end. Ütlesin kunagi, et “tuleb aeg, kui muusikat enam ei kuulata, vaid vaadatakse”. Ja praegu on see aeg käes. Mis te arvate, kas keegi kuulab seda muusikat – kõik tahavad ainult hüplemist ja paljast naba vaadata, sellega pakutakse üksteist üle, mitte muusikaga.

Kas me elame praegu Eesti Vabariigis kuldaegu või oleme ummikseisus?

Mina loen põhiliselt kaht lehte − Postimeest ja Õhtulehte. Peab imestama, et Õhtuleht, mis muidu on ju selline kollane, paneb poliitiliselt Postimehele silmad ette. Kui on vaja midagi vihaselt ütelda, siis vihaselt ütlejad lähevad just sinna. Ja avaldatakse.

Mina muidugi neid telgitaguseid ei tea, kes ajalehti välja annab, kes nende eest maksab, kes kontrollib – kindlasti kontrollitakse mingil määral, et nad ei läheks ülekäte. Ma ei usu, et mingi väljaanne saab täiesti omanikest sõltumatult teha, mida tahab. Nii pole kunagi olnud, ei olnud nõukogude ajal, ei ole nüüd ka. Ega olnud esimese vabariigi ajal. Siis oli Kaarel Eenpalu see, kes hoidis silma peal sellel, mis ilmus. Ja kogu lugu.

Aga mis pilt sellest tänapäeva Eestist ikkagi kokku tuleb?

Pilt on niisugune, nagu ta kogu aeg olnud on. Ma olen näinud halvemaid aegu ja olen näinud paremaid. Aga keskeltläbi – me tuleme siin abikaasaga oma pensionidega välja, jõuame veidi lapsigi toetada.

Kas oleme omadega liiga sinna Euroopasse roninud, ühest liidust teise? Me oleme ju kõige “eurooplasemad”.

Sellele ma ei oska küll vastata, ma ei jälgi ka neid asju enam nii. Kuigi näiteks Siim Kallas on ju mu väga hea kolleegi poeg, temaga me mängisime aastakümneid kõrvuti estraadiorkestris, ta oli ka saksofonist nagu minagi. Siimu ma tean sellest ajast, kui ta oli veel niisugune lauakõrgune, päris laua peale ei ulatunud vaatama.

Mul on siiski tunne, et need, kes asja hästi tunnevad, ajavad selle asja ka ära. Viimati vaatasin üht telesaadet, kus oli Siim Kallase tütar Kaja – rääkis väga arukalt ja puistas arve peast. Igaüks ei oska niimoodi – peab olema hea mälu ja asjaga väga hästi kursis. Kogu lugu pole ainult arvudes, vaid ka nende sidumises ja serveerimises – et mida need ütlevad.

Väga palju kirutakse Jürgen Ligi näiteks. Ta on võib-olla liiga arrogantne, aga ei saa salata, et tunneb ala, millest ta räägib, millel tegutseb – igaühe kohta ei saa seda öelda, isegi ministritest mitte.

“Oma laulu ei leia ma üles” on uuel kujul inimeste teadvuses – sellises karusemas tõlgenduses. Kas olete rahul oma laulude peegeldusega tänapäevas? Ja kas teinekord on tunne, et kirjutaks mõne uue, et mõni laul on veel tuksumas?

Ei, seda viimast mõtet ei tule mul enam kunagi. Oma ajal, ükskõik mis ma valmis tegin, viskasin noodid estraadiorkestris puldi peale, rääkisin Heli Läätse või Kalmer Tennosaare või Uno Loobi või Georg Otsaga või kellega tahes − järgmine päev oli see lindistatud ja läks raadiosse. Praegu seda enam ei ole – kui ma tahan midagi produtseerida, siis see maksab raha. Mul pole selliseid mõtteid, millele ma peaks hakkama peale maksma.

Aga vanadest lauludest... kui mulle helistas Metsatöllust üks noormees, siis ei olnud ma seda ansamblit kunagi kuulnud, olin ainult lugenud, et on olemas. Ütlesin, et laske käia – mõtlesin, et ükstakõik, mis nad teevad. Aga kui kuulsin, siis alguses ehmatas veidi. Siis käisin neid kuulamas, istusin veel Veljo Tormisega koos, kui Metsatöll tegi “Raua needmist” ja minu laulu ka – Tormis naeris ja ütles: poisid taovad nii, et pole vigagi. Ma arvan sedasama – ära on ta tehtud ja teisele ringile viidud.

Ma imestan, et see võeti sarja “Tuulepealne maa” teemalooks – tuleb välja, et sel laulul on mingi selline sõnum ka ses vormis.

Kas jälgite ka popmuusikakriitikuid ja -analüütikuid, on selliseid, keda tasub jälgida?

Peab ütlema seda, et ilmub ainult neid plaate ja ansambleid ja lauljaid, keda ma ei jõua kuulata ja ei kuula. Kui üldse kriitikast rääkida, siis ma loen alati Toomas Velmeti kirjutisi süvamuusika kohta, kirjutab hästi ja on huvitav. Aga popmuusikast... Kui ma pole lugu kuulnud, mis ma tast loen siis.

Kuidas teie ajataju kulgeb? Mõned kurdavad, et vanemaks saades läheb aeg aina kiiremini, aga olen ka kuulnud neid, kel venima hakkab...

Praegu läheb küll kiiremini. Viimastel aastatel, kui raadiost juba ära tulin, enam saateid ei teinud, olen kirjutanud neli köidet levimuusikast – küllaltki paksud telliskivid. Siis on Uno Naissoo raamat ja veel üks raamat – Eesti lemmikviisidest. Nüüd kirjutan oma viimast raamatut.

Teadlikult viimast?

Ma lihtsalt ei jõua rohkem. Ja mul pole ka enam millestki kirjutada. Tahtsin Arne Oidist kirjutada, et kui ma juba Naissoost kirjutasin – teine hea sõber mul. Aga kirjastus, kellega mul on kõige tihedamad sidemed olnud, kes on mind kogu aeg välja andnud, vaevleb praegu majandusraskustes. Oit pandi riiuli peale. Ma tunnen, et ma ei jõua ka – see Naissoo raamatu kirjutamine oli üsna raske. Kuigi – jumal tänatud! – mõlemad ta õed aitasid mind palju just perekonnakroonika koha pealt.

Praegu on nii, et ei saa enam midagi peast kirjutada – pea on nii väheusaldatav aparaat, peab ikka kontrollima must valgel ka, ja võib-olla nende inimeste käest, kes paremini teavad kui mina.

On neid allikaid piisavalt või peab arhiivis ka rabama?

Oi ei. Arhiivi ei jõua enam minna. Käsil on teemad, mida saan teha koduse arhiivi peal. See on mul all keldris – näiteks raadiosaateid teemade kaupa umbes poolteist meetrit riiulil.

Mis Eestis praegu kõige rohkem muret või hoopis rõõmu teeb?

See, mis mulle Eestis kõige rohkem meeldib, on see, et varsti tuleb kevad. Mul hakkavad varsti kirsi- ja õunapuud õitsema, kuigi nad oleks ammugi tahtnud lõikamist. Minust enam lõikajat ei ole, naabripoiss käib, paneb sae või käärid sisse. Kõige rohkem rõõmu teeb see, et sattusin elama siia Piritale, kus naabrid on kõik head ja hoiavad kokku. Ainuke kurb asi on see, et meie tänavalt on minuvanused kõik Metsakalmistule läinud – üks sama vana härra on veel jäänud.

Loodan, et teil tuleb mõnus ja vaikne sünnipäev!

Seda loodan mina ka, et mõnus ja vaikne. Aga ega seal mingit suurt ragistamist ei saagi olla – neid juubeleid on juba nii palju peetud, et – nagu öeldakse – kõik kordub!



ETV saade “Muusikaelu” aastal 1976. Ojakäär pühendas  suure jupi oma elust sellele, et inimesed uuest ja teistmoodi  muusikast aru saaks. Omal moel on ta filosoofiaõppejõud.

ELUKÄIK

Valter Ojakäär

- Sündinud 10. märtsil 1923 Pärnus.

- Abielus pianist Heljo Sepaga, nende poeg
on raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

Haridus

- Tallinna Riiklik Konservatoorium 1956 – õppis
Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis.

Töö

- Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri
saksofonirühma kontsertmeister 1945–1970.

- Tallinna Riikliku Konservatooriumi levimuusikaajaloo-
ja orkestratsiooniõppejõud 1964–1967 ning 1975–1980.

- Juhatas bigbändi Kalev 1982–1992.

- On aastakümneid tutvustanud levi- ja džässmuusikat
ajakirjanduses, raadios ja televisioonis. Aastast 1958
regulaarsed saated Eesti Raadios, neist 2009. aasta
septembrini kestnud sari “Helisev kroonika” algas 1971.

Looming

- Hulk orkestripalu ja laule, aga ka nt ooper “Kuningal on
külm” (Ain Kaalepi libreto A. H. Tammsaare järgi 1967)
ning muusikalid “Suveöö ilmsi” (1977) ja “Winnetou” (1980),
kirjutanud palju levilaule.

- Koostas aastaid ilmunud laulikutesarja “Laulge kaasa!”.

- “Džässmuusika” (1966).

- “Popmuusikast” (1978).

- “Vaibunud viiside kaja” (1999).

- “Omad viisid võõras väes”, Eesti levimuusika ajaloost
1940−1945 (2003).

- “Sirp ja saksofon” (2008).

Tunnustus

- Valgetähe III klassi teenetemärk 2001.

- Kuldmikrofon 2002.

- Pärnu aukodanik 2008.

- Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia audoktor.