Põllumeeste Balti Kett: aktsiooni mõte oli ära põletada iganenud põllumajanduspoliitika
Põllumajanduspoliitika pandi põlema 5. veebruaril 2013 kell 17.30
See päev läks omamoodi ajalukku, kus aktsiooni mõte oli ära põletada iganenud põllumajanduspoliitika. Juhtida tähelepanu sellele, et nii praegu kui uuel eelarveperioodil Euroopa Liidus saavad sarnast pindalatoetust nii need, kes kasvatavad põllukultuure, kui ka need, kes heina lihtsalt maha purustavad. Toetusaktsiooni mõtteks oli süüdata põhurullid Tallinnast Iklani ja sealt edasi. Eestlased ei taha edaspidi olla ebavõrdses konkurentsis teiste EL liikmesriikidega. Toidu julgeoleku tagavad eelkõige Eesti kapitalil töötavad ettevõtted. Põllumeeste keskmine vanus on ligi 60 ringis ning ilmselt paljud ühtset võrdset pindalatoetust ei näe, sest pole teada, kas üldse selleni jõutakse ning millal?
Põhupallide süütamine Via Baltika trassi ääres oli nagu protest ebaõiglaste toetuste vastu. Arvestades põllumeeste vähesust ning nende mittenõudlikku häält, arvati, kas on õige põletusaktsioon. Otsetoetused on kasulikud suurtele firmadele. Teisalt tuleb arvestada ka maaelu toetustega, mis saab neist? Paljud peretalud on ühinenud keskkonnasõbralike programmide ja mahetootmisega.
Nüüd tagantjärgi süüvides võib küsida, miks ei esitanud Eesti ELi astudes koheselt oma nõudmisi, sest hetkel bürokraatia ja asjast arusaamise veskid töötavad aeglaselt.
Mõned näited olukorrast toetuste vallas. Euroopa Liidu keskmine põllumajanduse otsetoetus on 280 eurot/ha, Balti riikides aga: Leedus 144, Eestis 117 ja Lätis 95 eurot/ha. Malta põllumeestel on see näiteks 696, Hollandis 494 ja Belgias 470 eurot/ha. See tähendab, et solidaarsusest liikmesriikide vahel pole juttugi ja meie põllumehed on kõlvatus konkurentsis. Ka Vigala põllumehed eesotsas perekonnad Veiandid ja Kuusikud süütasid Pallika mäel põhupalli. Jaan Kuusik oli kaasa võtnud oma rulligi, mille Peeter Torri tõstukiga lõkkesse tõstis.
Lõke ümber mõtlesime omi mõtteid, mis saab maameestest, kas tõesti elu hääbub maal, kas Eesti on kaotamas jätkusuutlikkust maaelu edendamisel- arendamisel. Mis saab tühjadest küladest, kas kõik mahub suurlinna tulede alla või võetakse laevasõit ette lootuste maale. Kindlus on inimestes kadunud. Räägitakse, et Soomes mõeldakse 10-15 aastat ette, siis meil ei teata, mida toob homne päev. Meenus ka maalehest loetud fakt, Vigalast on sirgunud metsandusteaduse doktor Jürgen Aosaar.
Mööda teed vurasid mõlemates suundades suured kaubaautod, järelikult on tarbijaid ega asjata ei sõideta. Võib-olla kunagi tulevikus lähevad veosed üle „uuele raudteele".
Kooli füüsikatunnist sai toodud näide - väljapool asulaid peab sõidukite vahemaa olema 3 sekundit (8. klassi õpikus), mis kiiruse 90 km/h juures teeb vahemaaks 75 meetrit, tõdesime vaadeldaval lõigul väga paljude poolt liikluseeskirjade eiramist. Pikivahet mitte pidades seatakse ohtu liiklejad, eriti pimedal ajal!
Möödasõitvad autojuhid andsid „signaalitamisega" märku, oleme teid märganud ja toetame teid põllu- ja maamehed. Viipeks lehvitasime. Tekkis ilus kooskõla. Jääb tänada neid, kes võtsid vaevaks kodunt väljuda ning olla mõtetes maameestega, vaadata tulevikku.
Õhtust jäi meelde, tuleviku kindlustavad noored, kes suudavad jätkata esivanemate maal. Edu teile!