Riigikontroll kritiseerib kultuuri rahastamist ja kultuuritegijad vaidlevad häälekalt selle üle, kes peaks toetuste üle otsustama.

Rahandusministeerium tahab lõpetada hasartmängumaksu jagamise vastava fondi kaudu ning see on turri ajanud nii ministeeriumid kui ka vabaühendused.

Kuidas ka ei vaata, aga raha jagamine tekitab alati küsimusi ning paiskab õhku hulga kahtlusi, ja mitte ainult seepärast, et toetusraha kõigile ei jätkuks, vaid peamiselt just seetõttu, et jaotamist ei kogeta õiglasena ja põhjendatuna.

Mõisa köis võib lohiseda

Raha üle arutlemine ei ole tavaliselt meeldiv tegevus, see ajab kergesti tülli nii sõpru kui võõraid.

Samas ei ole avatud ühiskonnas võimalik seda teemat vaiba alla lükata. Raha liikumine seob omavahel kodanikke kui maksude maksjaid, ametnikke kui raha jagajaid ning muidugi kõiki neid, kes avaliku raha abil midagi korda saadavad.

Neist kokkupuudetest sünnib iga kord mingi lugu.

Kui raha liigub suvaliselt ja piisava järelevalveta, kõneleb see sellest, et mõisa köis võib lohiseda. Kui raha jagatakse nn kirjutamata reeglite alusel, soodustab see korruptsiooni.

Kui reeglid on ülemäära keeruliseks aetud, et justkui välistada iga eksimust, paneb see inimesi kiruma süsteemi absurdsust ning suure paberimäärimise käigus kaob austus raha jagaja vastu.

Nii võib öelda, et suhtumine riiki sünnib peale kõige muu ka selle alusel, kuidas riigis raha liigub.

Kas Eestis on raha jagamisega asjad nii hästi, et võib rahuliku südamega vanamoodi edasi elada?

Veel mitte. Asja saab paremaks teha sellega, et proovida luua tasakaalu usalduse ja kontrolli vahel.

Pole olemas mingit üht ja kõige kangema jõuga seadust, mis kõik normid täpselt ette kirjutaks. Nii rahandusministeerium kui Riigikontroll kinnitavad, et rahastamise reeglid on iga rahastaja enda teha. Küsimus ongi, millised on need kõige mõistlikumad reeglid, mis sobivad ühtviisi nii raha andjale kui raha saajale.

Poliitikauuringute Keskus Praxis on koos siseministeeriumiga töötanud põhjaliku juhendi kallal, mis määratleb põhimõtted, kuidas rahastada kodanikuühendusi.

See juhend on tegelikult soovituslik ning koostajatena loodame, et seda kasutavad kõik, kes jagavad avalikku raha.

Juhendi testimise ja selle kohta koolituste läbiviimise käigus on sündinud ka mõned kogemused, mis võiksid kaasa aidata laiemale rahastamisteemalisele arutelule Eestis.

Olulised järeldused

Üks esimesi järeldusi on see, et mida vähem on reegleid, seda parem.

Kui meil on raha jagamiseks iga kord uued reeglid, kulutavad taotlejad nende tingimuste tundmaõppimiseks palju aega, mida võiks kasutada millegi tootlikuma jaoks. Ideaalis võiks riigi raha jagamine kodanikuühendustele käia ühesuguse reeglistiku järgi – nii ametnikud kui toetuste saajad saaksid sel juhul üksteisest paremini aru.

Teine järeldus on see, et mida selgemini on määratletud tulemused, mida raha eest oodatakse, seda vähem on hiljem arusaamatusi.

Siinkohal pole küsimus vaid arvude üleslugemises. Ühe rahvamaja avamise puhul ei ole tähtis, kui palju inimesi sellest osa võttis, palju olulisem on, milliseid uusi algatusi sellest sünnib, et kohalikul rahval on nüüd loodud kooskäimise koht ja head tegutsemisvõimalused.

Kolmas järeldus puudutab läbipaistvust. Avatud ühiskonnas peaks olema kõigil võimalikult võrdne ligipääs avalikule rahale ja infole, kuidas raha taotlemine käib.

Segased reeglid soosivad alati väikest osa ühiskonnast ja sulgevad uksi teistele.

Lõpetuseks tahaks ka hoiatada, et pole mõtet raha jagamisel lähtuda vaid halvimatest näidetest ning püüda teha üha karmimaid reegleid, mis vigu ja väärkasutust välistaks. Nii võib juhtuda, et seatakse hoopis suuremad barjäärid neile, kes tahavad olla ausad.

Kõik segased ja halvasti lõppenud juhtumid on vaja muidugi lahendada. Samal ajal tuleb toetada just häid praktikaid ning kiita neid inimesi, kes on osanud raha kasutada sihipäraselt ja läbipaistvalt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid