Kilde Mats Tõnissoni eluteest 11/23.03.1853 – 10/23.11.1915
Kohaliku vallakoolmeistri soovitusel õnnestus noormehel haridusteed jätkata Viljandi kihelkonnakoolis.
Paistu pastor oli see mees, kes aitas Tõnissonil ära teha koolmeistri katsed. Kui 1873. aastal kuulutati välja valimised Vana- Vändra Aleksandri kooli õpetaja kohale, oli ka Mats kolme kandidaadi hulgas. Agaruse ja andekusega silma paistnuna saigi ta oma esimese töökoha Vändra jõe kaldal asuvasse Pumbioja kooli.
Koolil oli palju probleeme, aga hakkaja ja oma ametit tõsiselt võttev mees seadis koolis üsna range korra - pani keelu alla mitmesugused „koerustükid" ja muutis õppekava.
Kuna tolleaegsed õppekavad olid koormatud usuõpetuse, piibli ja katekismuse tundidega, mis tüütasid lapsi ja võtsid neilt huvi õppimise vastu, muutis Tõnisson omavoliliselt tunniplaani - ta kaotas osa usuõpetuse tunde ja hakkas rohkem õpetama lugemist. Enamus lapsi ei osanud kooli tulles lugeda, rääkimata kirjutamisest. Ka eluks vajalike tarkuste õpetamist pidas ta väga tähtsaks. Just tunniplaani muutmise osas tekkis Tõnissonil lahkhelisid Vändra tolleaegse õpetaja Sokolovskiga. Kui kevadel toimusid nn koolide katsumised, siis kohalolijatel oli imestamisi kuhjaga, nähes, kui julged, targad ja kõva ning selge häälega vastajad olid Tõnissoni kooli lapsed. Õpetaja oli uhke oma tublide õpilaste üle. Kooli au suutsid kõrgel hoida ka Kadaka kooli õpilased, kus oli õpetajaks Jüri Peterson. Seitsme aastaga tõusis Aleksandri kool parimate koolide hulka.
Tõnisson suutis tõestada, et „puupeadeks" tembeldatud talupoegade lapsed isegi rohkem teadmisi omandavad ja paremini käituvad kui sakste lapsed. Kahjuks haigestus õpetaja kopsutuberkuloosi ja pidi töötamise koolis lõpetama. Tal õnnestus osta Vändra surnuaia lähedale 3 ha suurune Kirikaru talu, kuhu rajas õuna- ja iluaia ja hakkas tegelema mesilastega. Talupidamise kõrval jõudis tegeleda rahvaluule kogumisega, oli ajaleht ,,Sakala" kirjasaatja, lõi kaasa Jakobsoni organiseeritud kampaaniates, oli agar sõnavõtja haridusküsimustes. Juba kooli kõrvalt hakkas Tõnisson tegelema rahvaluule kogumisega.
Tal tekkis vajadus oma mõtted kirja panna ja neid ka avaldada. Sõprus C. R. Jakobsoniga viiski ta kirjamehe teele ja just Jakobson oli see mees, kes andis Tõnissonile mõtte hakata kalendreid kirjutama.
Koos andsid nad välja 1882. a ja 1883. a kalendri. Juba 3 aastat varem oli Tõnissonile kuulsust toonud tema kukeaabits. Oma kulu ja kirjadega andis ta 1896. a välja raamatu „Mesilaste kasvatus". Pärnu Päevalehe arvates võiks Mats Tõnissoni lipukirjaks olla: ,,Eestlaste maal peab voolama mesi."
Kui Jakobson suri (1882) ja ajaleht „Sakala" läks võõrastesse kätesse, siis Tõnisson uue toimetajaga ühist keelt ei leidnud. Aga kalendrite tegemine jätkus tal endise hooga. Need väikesed odavad raamatukesed andsid lihtrahvale jõudu ja rohkesti tarku õpetusi, kust ei puudunud ka mõnusad naljalood, mis talupoegi rõõmustasid, aga mõisa- ja kirikusaksu vihastasid. Ja nii juhtuski, et kalendritele tekkis omapärane võidujooks - sõbrad ostsid selleks, et lugeda, vaenlased selleks, et hävitada.
1888. a kalendrist väike naljake ,,Saksik ja talunik". „Talunik kõndis Tallinnas ja jäi ühes uulitsas seisma, kus suurt maja ehitati. Ta küsis mööduja saksiku käest: ,,Olge hea ja ütelge, mis maja sellest saab?" Saksik vastas: ,,Sellest saab talunikkudele hullumaja." Talunik sai aru, et teda pilgatakse ja vastas seepeale: ,,Teie ütelus võib õige olla, sest linnasakste jaoks on ta liiga väike."
Üheks hobiks oli Tõnissonil ka fotograafia. 1894. a avas taVändras koos poja Aveliniusega „Päevapildi Töökoja".
1909. aastal sattus Tõnisson konflikti von Ditmariga, kes keeldus eraldamast haridusseltsile maad tütarlastekooli ehitamiseks. Ditmari arvates oli koole niigi palju.
Mats andis vajaliku maatüki oma krundist. ,,Sõda" Ditmariga ja mitmed teisedki saatuselöögid andsid Tõnissonile tõuke Vändrast lahkuda. Poeg Aveliniusel valmis 1912. a Türil maja ning Mats koos abikaasa ja poeg Tõsidusega läksid Türile elama. Matsi lastel olid väga vahvad nimed, peale mainitute veel Lootus, Õnneleid, Ustus. Juba 1890. a kalendris hakkas ta soovitama vanematele, et need paneksid oma lastele eestipäraseid nimesid, nagu Koidu, Leili jt., sest aegade jooksul peale surutud võõrnimedel pole mingit tähendust.
Tõnissoni kalendrite ümber tekkis alatihti sekeldusi ja pahatahtlikke solvamisi. Üheks selliseks oli 1912. a kalendris ilmunud seletus sõna „kurat" päritolu kohta.
„Kurat (curat) on ladinakeelne sõna ja oli sel ajal, kui katoliku papid meie maale tungisivad, kirikhärra õpilase ja asemiku ametinimeks.
Sellepärast see eesti vanasõnagi - annad kuradile luba kirikusse minna, kurat ronib kantslisse..."
Kirikutegelased pidasid Tõnissoni seletusi selles artiklis nende sihilikuks solvamiseks ja kaebasid ta kohtusse. Kohtuvaidlus kestis 3 aastat ja lõpuks mõisteti kalendritegija süüdi ning saadeti kaheksaks kuuks Petrogradi vanglasse. Tõnissoni elupäevad lõppesid sealsamas vanglas veidi aega enne vabanemist.
Türi kalmistul on tema haual graniitplaat tekstiga - „ Tõeütleja suud suudetakse küll väevõimuga sulgeda, aga räägitud sõnad jäävad elama ja tekitavad teisi juurde."/ Mats Tõnisson/. 1990. a. Vändra päevadel paigaldati tema kodumajale mälestustahvel.
