Tõsijutt, kevadine pööripäev on käega katsuda, aga öösel pauguvad ja praksuvad puud nagu südatalve pakases. Mitte ainult meil. Mida enam põhjanaabrite poole, seda talvisem. Soomes näitas kraadiklaas kohati 25-35 külmapügalat mitmetel öödel. Seevastu päeva poole kütab päike plusskraade, katuseräästad tilguvad ja lumehanged vajuvad kössi. Ööpäevas on kõige soojem aeg paar tundi peale lõunat. Päikese vajudes tunneb kohe külma hingust. Kõige madalamad on temperatuurid päikesetõusu eel ja ajal. Selline järsk külma ja sooja vahetumine teeb kahju puudele, põõsastele. Madalam taimestik on kaitstud lumevaibaga. Kogu Eesti ulatuses enamasti 30-50 cm ringis lumekõrgust hoiab neid külmakahjustustest.
Foto: Toivo Tohver
FOTO: Delfi lugeja foto
Jõgeva agrometeoroloogide vaatlused näitasid, et taliviljade võrsesõlme juures püsis enamasti 0° lähedal, tugeva pakasega langes -1°-ni. Sulailmasid pole palju olnud, seega lumi on kohevam ja õhurikkam. Viimasel ajal päikese toel tekkinud lumekoorik on paarisentimeetrine ega takista õhuvahetust. Murelikuks teeb aga mõnesentimeetrine sulalumest tihenenud kiht maapinnal. Orasetaim on küll elus ja roheline, aga pikaldase lumesulamise korral võib vohama hakata lumiseen. (Lumiseen on taimehaigus. Seeneniidistik areneb lume all ja hävitab kogu orasepõllu.
Ohtlik, kiire levikuga nakkushaigus.) Ühtpidi tooks kiire sulamine üleujutuste ohu, orasepõllud aga vabaneksid lume alt päikese kätte.
Sulavesi loodetavasti imbub mulda, maapind on talve vältel väga vähe külmunud. Oht võib tekkida paikkondades, kus sügis oli sademeterikas ja mullad vett täis. Kerge ei saa kellelgi olema.
Viimasel ajal on trendikas vanu õpetusi, näiteks kokaraamatuid, tolmu alt välja otsida. Mõtlesin, et uurin oma üliõpilaspõlveaegseid tõekspidamisi põllupidamise kohta.
Silma hakkas praegugi tuntud nimi, õppejõud Jaan Lepajõe ja tema 1960. aastal kirjutatud käsiraamat taliviljapõldudel talvekahjustuste vältimisest. Tollal veel talukultuurist pärinevaid võtteid sai ise tehtud suurmajandis päris edukalt.
Põllupinnad olid siis väiksemad kui praegu, hariti osalt käsitsi, osalt hobuse või traktoriga. Sügisene kindel ettevõtmine oli nn vesivagude ajamine liigvee ärajuhtimiseks kohe peale rukki- või nisukülvi. Vaod aeti sisse mutt- või muldamisadraga, aga ka labidaga käsitsi. Tööga pidi orase tärkamise ajaks valmis jõudma. Vesivagudest oli abi talviste suuremate sulade ajal, kevadel kuivas põllumaa kiiresti.
Suure lumega talvel, kui kevadine sulamine venis pikale, külvati kogu põllule või ainult hangedele, metsaäärte jm lohkudesse lume peale turbapuru, tuhka vm tumedavärvilist ainet. Mineraalväetistest oli kasu vähe. Lumesulamine päikesega kiirenes, talvitumisest nõrgenenud orased nakatusid lumiseenest vähemal määral kui pikemalt lume all seisnud põlluosal. Hiljem külvati orastele vajadusel lämmastikväetisi ja kindlasti äestati kohe, kui muld kannatas tallamist. Äestati risti või põiki künniridu, kergetel muldadel kergete ja rasketel muldadel raskete äketega. Olid olemas ka nn võrkäkked. Suurtel põldudel külvati kevadel pealtväetisi ka lennukite abil. Meenub, et ilmastik oli mõnevõrra hullem ja muutlikum kui praegu. Viimased uudised Kesk- ja Lääne-Euroopas kujunevatest laastavatest tormidest, paduvihmast, äikesest, lumesadudest sunnivad ettevaatusele saabuvate kevadvihmade suhtes, eriti lõunatsüklonite korral.
Üks neis riivab Lätit ja Leedut ning meie Lõuna-Eestit 20. märtsi paiku. Jälgige ilmateateid! Võimalus äkksulaks on olemas ja külmalainete külastusi maikuuni ei saa välistada. Ikkagi päikese aktiivsuse aasta oma ettenägematu käitumisega.
Peame vastu!