Mika Keränen on soomlane, kes elanud aastaid Tartus. Ta ise usub, et Soome jäädes poleks temast kirjanikku saanud, kirjaniku on temast teinud Eesti elu.
«Kui ma olin 19, tundus Eestisse tulemine lahe ja juba esimesel sügisel Tartus sain aru, et selles linnas on mõnus,» sõnas Keränen.

Keränen on tuntud eelkõige lastekirjanikuna. Tema lastekrimkade sarjas on ilmunud neli raamatut ja sel kevadel on oodata juba viiendat. «Varastatud oranžist jalgrattast» ja «Vanast roosast majast» on tehtud dramatiseering ja neid mängitakse Eesti Draamateatris. «Peidetud hõbedane aardelaegas» pälvis aga 2010. aastal Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. «Draamateatri etendused on väga vahvad ja need on ka kasvatanud kindlasti minu raamatute lugejaskonda just Põhja-Eestis. Siin, Lõuna-Eestis ei ole ma enam ammu võõras nimi, kui lähen koole külastama. Niisugune kuulsus on minu jaoks täiesti piisav. Lastelt on alati mõnus kuulda, et minult oodatakse järgmist raamatut. Millalgi sain aru, et kui sul on lugejaid, siis oledki kirjanik,» rääkis Mika Keränen.

Mullu ilmunud «Armando» valmis Tallinna keskraamatukogu tellimusel. «Tahtsin, et tegevus toimuks mõnes armsas ja väikeses Tallinna koolis. Mitmed tallinlased arvasid, et selliseid linnas polegi, aga mul oli meeles, et ühe vana sõbra laps käis kuskil vahvas ja väikeses koolis, mis ei asunud kesklinnas. Sain sõbralt Kivimäe kooli andmed ja läksin Nõmmele luurele,» meenutas kirjanik.

«Kivimäe kool osutus täiuslikuks kohaks mu raamatu jaoks. Sellist kooli oli mul vaja, sest ma ei oska kirjutada väljamõeldud linnadest ja kohtadest. Reaalne keskkond on minu jaoks nagu legoklotsid, millest hakkan raamatut kokku panema. Mõistagi on ka minu raamatute tegelastel kindlad prototüübid. Kooli koridori seinal nägin jalgpalliklubi Nõmme Kalju kuulutust ja seega oli selge, et Armando ja tema sõbrad mängivad Kaljus.»

Lisaks lasteraamatutele on Mika Keränen avaldanud luulekogu ning populaarses «Minu»-sarjas raamatu «Minu Supilinn: tõelise elu mekk». Samuti on ta tõlkinud soome keelde mitme kaasaegse Eesti kirjaniku loomingut. «Kuigi kirjutan põhiliselt lastele, olen saanud palju toredat tagasisidet «Minu Supilinna» kohta. Eriti hea meel on mul selle üle, et mitmed Eesti mehed on öeldnud mulle, et nad on mõelnud sama moodi asjadest, nagu ma kirjutasin. Tundub, et vanade linnaosade kaitsjate read järjest kasvavad!»