Köitekunst muutub järjest elitaarsemaks
Enda kohta kirjutab kunstnik järgmist: „Õppisin eelmise sajandi teisel poolel ERKI-s nahakunsti. Pärast lõpetamist jäin samasse kateedrisse 22 aastaks tööle. See oli loominguline, näitustest ja ideedest pakatav aeg. Hakkasin kohe kavandama kunstikombinaadile „Ars" ja esinema näitustel nahast tarbeesemete, pannoode, skulptuuride, rõivaste ja muidugi köidetega. 1985.a sain Eesti Kunstnike Liidu ja Nahaliidu liikmeks. 1996.a asutasime seitsmekesi Eesti Köitekunstnike Ühenduse (EKÜ), et korraldada ka Eestis suuri rahvusvahelisi köitekunstinäitusi nimega „Scripta manent" (kirjutatu on jääv, lad). Need näitused on alati ühel kindlal teemal, eesti kultuurist lähtuvad ja seda tutvustavad üritused. Selle kohta saab infot aadressil: www.scriptamanent.ee
Täna töötan Eesti Rahvusraamatukogus köitekunstnikuna kogude säilitusosakonnas, ja seda juba 15 aastat. Keilas vaatamiseks väljas olevad 15 raamatut on läbilõige 20 loominguaastast.
Enamus neist on ringelnud näitustel nii kodu- kui ka välismaal. Näiteks Suurgildi köide ja Fred Jüssi raamat tulid just tagasi Austraalia köitenäituselt.
Prantsuskeelsed on olnud väljas Prantsusmaa rahvusvahelistel biennaalidel, mitmes keeles "Päikeselaul" aga Itaalias jne."
Kuidas tekkis mõte korraldada näitus Keilas?
Selle mõtte algataja oli Kaja Hõimoja raamatukogust. Varem me teineteist ei tundnud. Ta helistas mulle töö juurde rahvusraamatukokku ja tegi ettepaneku, kuna eelmise näituse jaoks muuseumilt laenatud vitriinid olid veel raamatukogu kasutada.
Kui palju jääb põhitöö kõrvalt aega ja tahtmist kunsti teha?
Peab tegema valikuid vaba aja planeerimisel. Tahtmist kunsti teha on. Aga kunstist ei saa ära elada, sellepärast peab käima tööl iga päev 8 tundi. Õnneks on mu töö huvitav, vaatamata sellele, et peab tegema palju ja kiiresti. Kuigi olen kunstniku ametikohal ja teen vastavalt töölepingule, mida vaja, on põhitegevus Eesti Rahvusraamatukogu heaks raamatute parandamine, nii uute kui ka vanade, ja eriti katkiste nahkköidete taastamine. Kuna tulemus peab olema enam-vähem ajastutruu, siis omapoolset mõtet eriti kasutada ei saa.
Oma ideid rakendan näitustegevuses või tellimustöödes.
Ajal, kui Kunstiinstituudi lõpetasite, osteti ja kingiti nahkehistööd väga palju. Kuidas on lood nüüd?
Jah, tõsi. Ma ei teagi vastata küsimusele, kuidas on täna lood nahkehistööga. Mina tegelen köidetega. See on natuke teine värk. Pean ütlema, et mul on küll palju tööd, sest köidan kirikutele. Ja on nii juhtunud, et just Vene kirikutele. Aga see pole veel kunst.
Imelikke ja vähemimelikke mõtteid kasutan oma loomingulises tegevuses. Näituste võimalusi üle maailma on palju- palju. Eestiski tuleb ühes aastas mitu köiteüritust, milles minu eriala inimesed osalevad agaralt, nii et mujal maailmas arvatakse , et imeväikses Eestis iga teine inimene tegeleb köitekunstiga.
Milline on köitekunsti olukord mujal maailmas?
Loomulikult ei osteta köiteid maailmas massiliselt. Aga tegijaid on ja väga häid. Võimalik on osta kõrgetasemelisi koolitusi, kui maksta jaksad.
Kui oled õpipoisist ja sellist meistriks saanud ja vastavad tunnistused omandanud, võid kallilt köiteid müüa. Aga Eestis ei mängi nimi rolli, keegi ei küsi su käest kutsetunnistust, mis oleks kvaliteedi garantiiks.
Sellepärast ongi näiteks lennujaamas ja ka galeriides näha veidraid Tallinnat või Eestit tutvustavaid märkmikke, karpe ja suveniire.
Ka meie välismaised kolleegid kurdavad, et ainult raamatuköitekunstiga, olgu see siis mis materjalist tahes, traditsiooniline või ülieksperimentaalne teos, end ära ei elata.
Aga on mõned üksikud suured nimed, kelle kunstiteoseid on ostnud maailma raamatukogud, muuseumid, bibliofiilid, asutused jne. Võtame näiteks Peterburi, kus valmistatakse ühes kohas Ermitaaži lähedal tõeliste meistrite poolt ülikvaliteetsest materjalist piiratud koguses teoseid, mis maksavad auto hinna.
Eestis on kõige prestiižikam, kui kunstnikult ostab tema köite meie disaini- ja tarbekunstimuuseum ehk teiste sõnadega riik igaveseks säilitamiseks.
Aga täna on meil ka oma metseen, köitekunstikoguja härra Enn Jaanisoo, kes ise pole kunstnik, vaid hoopis insener. (Mitte segamini ajada Enn Kunilaga, kes on tuntud maalide koguja.) Tema kogus on sadu erinevat eesti kultuuriteavet sisaldavaid nahkköiteid, mida ta katalogiseerib ja näitustele välja paneb. Tema annab paljudele köitjatele tööd.
Kas see, et Te kasutate koos nahaga väga julgelt rahvariiet, metalli, optilisi detaile, on osa mingist laiemalt levinud trendist?
Ei ole trend. Ma lihtsalt tahtsin nii teha. Aga mis metalli kasutamisse puutub, siis on mul olnud suur õnn teha koostööd Suure Meistri Kuldar Hütiga, keda kõik keilalased teavad ammu.
Miks valisite elukohaks Keila? Mis on teie lemmikohad linnas?
Mina pole midagi valinud. Abikaasa Rein suunati pärast TPI lõpetamist Keila TERKO-sse tööle, nii sai minustki keilakas.
Linnas ma ei oska mainida lemmikkohta, aga mul on väga hea meel, et mu abikaasa ja küllatulnud lapselapsed saavad minna meie suurepärastele spordiradadele ja ujulasse.
