Ausammas hobusele – põllumehe ustavale abilisele

1990. aastal avati „Tšempion-hobune" - ausammas hobustele, Eesti põllume­he ustavale abilisele juba iidsetest ae­gadest. Alguse sai asi sellest, et Luunja sovhoosi direktor hr Laurits soovis seo­ses sovhoosi aastapäevaga saada oma asula parki hobuse kuju. Hobused olid tema - nagu ka minu - suured lemmi­kud, Luunjas oli ka olemas ratsabaas.

Kuju „Tšempion - hobune" on model­leeritud kauni halli täku järgi, kes ise ka mulle kaks korda poseerimas käis. Kavandasin hobuse pooleteistkordses elusuuruses seisma 20-tonnisel nelja meetri pikkusel graniitrahnul. Sel alus­kivilgi on oma kultuurilooline tähen­dus: see on kolmandik Tartu ümbruse ühest kõige suuremast kivist, mis tuli 1986. aastal välja umbes kolme meet­ri sügavuselt Tartu kaubahalli vunda­mendisüvendi keskelt. Nägin kivi seal toretsemas keset müüride algmeid ja läksin küsima, mis sellega teha kavat­setakse. Vastati, et teha ei oska midagi, kivi on liiga suur. Kindlasti väärinuks see looduskaitse alla võtmist, see aga tähendanuks ehituse peatamist. Palu­sin asjameestelt suruõhu kompressorit ja lubasin kivi neljaks tükeldada tingi­musel, et tükid tuuakse minu laoplatsi­le Ujula tänavas. Vaeva oli lõhkumisega aga palju rohkem kui arvasin, sest meie esivanemad olid nähtavasti aegade hä­maruses sellel kivil tublisti tuld teinud ja sellega kivi kuumutanud. Neljaks tükiks ta lõpuks siiski sai ja kahe Sta­linets- traktoriga tõmmati tükid august välja.

Kui skulptuuri makett (3/4 elusuurust hobune koos alusega) oli tellija poolt heaks kiidetud, hakkasin koos abi­meestega kuju suurendussirkli abil mõõtes ning rauast ja laudadest karkas­si ehitades lõppsuurusesse viima. Kui viimistlus juba lõppukorrale hakkas jõudma, käis tellija koos loomateadlas­tega vaatamas - leiti, et mõni koht oleks vaja veel elusa hobuse pealt üle vaada­ta. Selleks saadetigi Vanemuise tn mo­numentaalateljee õuele üks ratsasport­lane, noor neiuke koos imekauni halli täku Hellariga. Niisugused helehallid hobused - nahk nagu hõberubladega kaetud - olid Vene tsaaridel!

Õue avanevad nelja meetri kõrgused uksed olid lahti ja savihobune vaa­tas näoga õue suunas. Hellar vaatas ja uuris oma ülisuurt liigikaaslast ja las­kis kuuldavale heleda hirnatuse. Kah­ju, et selleks ajaks olin kaotanud oma lapsepõlves omandatud oskuse hobuse kombel hirnuda - oleksin saanud talle vastata. Ega muidugi tea, kuidas asi siis lõppenud oleks, sest Hellar läks niigi, nagu öeldakse, täkku täis, ulatas isegi oma nina läbi ukse savihobuse poole, kuid kõik lahenes rahumeelselt. Vajali­kud kohad said tänu Hellarile natuurist korrigeeritud ja töö valmis.

Avamine oli väga pidulik, rõhutati meie hobuse tähtsust meie põllumehe abilisena juba iidsetest aegadest alates ning kujule asetati kaela sajast kollasest roosist pärg.

Alates 1990. aastast seisab Eesti ainu­kene pronkshobune iidsel rändrahnul ja jälgib Eesti põllumajanduse ebasel­get seisu.

Artikkel pärineb Endel Taniloo mäles­tusteraamatust „Teekond muusa juur­de".