Mullakaardil on kajastatud ajas püsivad nähtused nagu mulla liik ja lõimis. Väetistarbekaardid koostatakse perioodiliselt kogutud mullaproovide agrokeemiliste omaduste laborianalüüside tulemuste põhjal ning on eeskätt abiks optimaalsel ja efektiivsel väetamisel

Muldade agrokeemiliste omaduste laiaulatuslikum määramine algas Eestis juba 1928. aastal ning esimene süstemaatiline seirering oli 1957–1964. Pea kogu haritava maa ulatuses viidi kuni 1980ndate lõpuni läbi viis väetistarbe määramise ringi. Käesoleval ajal teeb põllumuldade agrokeemilist seiret Põllumajandusuuringute Keskus koostöös atesteeritud mullaproovivõtjate ning põllumajandustootjatega.

Levinud on väärarusaam, et mulla väetistarvet, s.t taimedele omastatavate toiteelementide sisaldust mullas on vaja teada ainult tavatootjal mineraalväetiste kasutamiseks. See teave on sama oluline ka kõikidele mahetootjatele, kelle põldudel on, võrreldes mineraalväetisi kasutava tootjaga, saagikus veelgi suuremas ulatuses sõltuv mulla toite­elementide varudest.

Mulla happesus

Mullareaktsiooni väljendatakse mulla happesusega, mis on tähtis agrokeemiline näitaja taimede toitumistingimuste iseloomustajana, sest happelistes muldades on taimedel paljude toitainete omastamine pärsitud. Mulla happesus sõltub eeskätt mulla lähtekivimist, lõimisest ja agrotehnoloogiast.

Eesti keskmisena on viimase väetistarberingi (perioodil 2008–2012) keskmisena happelisi muldi (pHKCl <5,5) 15,4% kogu analüüsitud pinnast (ca 410 000 ha). Siinjuures saame rääkida küllaltki suurtest regionaalsetest erinevustest ja happelised mullad on eeskätt probleemiks Lõuna-Eestis (Põlva maakonnas moodustavad sellised mullad näiteks 37% analüüsitud pinnast) ja Hiiumaal (samuti 37%).

Happelisi muldi tuleb nende neutraliseerimiseks ja seega taimedele sobivaima kasvukeskkonna tagamiseks perioodiliselt lubjata lubiväetistega. Eriti oluline on muldade neutraliseerimine liikuva fosfori paremaks omastamiseks. Kahjuks on põldude lupjamine olnud viimastel aastatel väga madalal tasemel ning kindlasti tuleb sellele edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

Kaalium ja fosfor

Lisaks mulla happesusele jälgime ka põllumuldade liikuva kaaliumi ja fosfori sisaldust. Kaalium on tähtis makroelement taimede kasvus ja arengus, parandades näiteks külma-, haigus- ja põuakindlust, kindlustab fotosünteesiprotsesside kulgemist ning parandab saagi kvaliteeti. K ja P mõju taimede elutegevusele on mitmekülgne, soodustades viljade valmimist, suurendab seisu- ja haiguskindlust, lühendab taimede kasvuperioodi jne.

Liikuva K sisaldus muldades sõltub peamiselt mulla lõimisest, sest K sisaldavad peamiselt savimineraalid ja seega on üldiselt K-sisaldus madalam liivmuldades. Liikuva K sisaldus meie põllumuldades erineb samuti piirkonniti, kusjuures K-rikkamad mullad paiknevad Lääne- ja Saaremaal ning vaesemad Pärnumaal, Hiiumaal ja Lõuna-Eestis.

Kõrgema K-sisaldusega piirkonnad asuvad kõik aluseliste muldadega aladel, kuid ka selline suhteliselt hea liikuva kaaliumi seisund võib aluselistes muldades olla teatud juhtudel ebatäpne. Nimelt sisaldavad aluselised mullad palju Ca-ioone, mis taimede toitumise seisukohalt on K-ioonidega antagonistid – liikuvat kaaliumi võib küll mullas olla piisavalt, kuid taimed ei suuda seda piisavalt omastada liiga suure kaltsiumisisalduse tõttu.

Eesti keskmisena on viimase väetistarberingi andmetel madala K- sisaldusega muldade osatähtsus 46,3% ehk pea igal teisel põllumaa hektaril kasvavad kultuurid kannatavad kaaliumipuuduses ning sellega seoses väheneb kultuuride saagikus ja kvaliteet.

Madala P-sisaldusega muldade osatähtsus on tunduvalt väiksem kui K puhul. Selliseid muldi on viimase väetistarberingi andmetel 17,4% kogu analüüsitud pinnast. Kõige vähem madala P-sisaldusega muldi asub Põlva ja Tartu vahelises piirkonnas, Lääne-Viru, Valga ja Viljandi maakonnas. Suurem on selliste muldade osatähtsus Lääne maakonnas ja Harju ning Pärnu maakonna lääneosas.

Aastakümnete jooksul on taimedele omastatavate toiteelementide määramise meetodeid vahetatud, mis raskendab tegelike muutuste jälgimist mullas. Alates 2004. a kasutatakse väetistarbe määramisel DL-väljatõmbe asemel universaalset, Mehlich 3 väljatõmmet, mille puhul saab
ühestsamast lahusest määrata pea kõik toiteelemendid (varasema kuue lahuse asemel).

Kuid plusside kõrval on miinuseid. Ühelt meetodilt teisele üleminek toob kaasa tavaliselt palju tööd gradatsioonidega, mis nõuavad palju aja- ja rahakulu. Eriti keerukas on osutunud uue meetodi puhul mulla fosforitarbe gradatsiooni rakendamine.

Mullastik on meil väga mitmekesiste omadustega (nagu näiteks Al-, Fe-ioonid happelistes muldades ja Ca-ioonid aluselistes muldades, mis seovad endaga fosfaate taimedele raskesti omastatavasse vormi). Nii on jätkunud gradatsioonide täpsustamine ja 2013. aastast võetakse kasutusele uuendatud P-tarbe gradatsioon.

Uuendatud gradatsioon erineb varasemast selle poolest, et mineraalmuldade puhul kasutatakse kahe asemel üht gradatsiooni. Ühtlasi muudeti gradatsiooni piire – vähendati väga kõrge astme piiri huumusvaesematel muldadel ja tõsteti väga madala astme piiri (<20 mg kg-1), mille nii madal tase (<10 mg kg-1) ei olnud põhjendatud.

Uus meetod

Võrreldes teiste riikide vastavate gradatsioonidega (<50 mg kg-1), oli ja ka jäi meie gradatsioon tagasihoidlikumaks, mis tuleb kirjutada meie klimaatiliste tingimuste ja keskkonnahoiu vajaduste arvele. Seoses gradatsiooni piiride muudatustega suureneb edaspidi mõnevõrra fosforivaesemate ja -rikkamate muldade osatähtsus, mis aitab tõhustada fosforväetiste kasutussoovitusi ja efektiivsust.

Eesti on maailmas üks väheseid riike, kus kogu maismaa mullastik on kaardistatud suhteliselt detailselt mõõtkavas 1:10 000.
Aastakümnete pikkuse suuremõõtkavalise kaardistamise tulemus on nüüdseks digitaliseeritud ja vabalt ligipääsetav maa-ameti Geoportaali veebirakenduse kaudu (http://geoportaal.maaamet.ee/). Seega, kui te veel ei tea, mis mullad teie omandis või kasutuses oleval põllul või metsas levivad, vaadake järele ning saate palju infot.

Digitaalse mullakaardi andmebaas sisaldab teavet mulla nimetuse, lõimise, koresesisalduse, huumuskihi tüseduse ja kivisuse
kohta. Suurem osa aastakümnete eest kaardistatud mulla-
andmeid on kasutatavad ka tänapäeval. Siiski on teatud muldade ja maakasutuse korral vaja kriitiliselt hinnata seal kajastuva info ajakohasust.

Inimtegevuse mõjutusel on võimalik kaardistatud näitajate suhteliselt kiire muutumine. Näiteks põllumaadel võib liiga sügava mullaharimisega kaasneda huumuskatte segunemine alumiste horisontidega ja kaardil toodud huumuskihi tüsedus ei pruugi enam vastata tegelikkusele. Kindlasti sobib see aga kõlviku tasandil (põld, metsaeraldis jne) tehtavateks maakasutusotsusteks.

Mullakaardi kasutus praktikas on seni jäänud tagasihoidlikuks ka seetõttu, et info on antud erialaspetsiifiliste tingmärkidega ja valemitega, mis on tavakasutajale raskesti mõistetavad. Nende lahtimõtestamiseks ja mullakaardi veebikaardi kasutamiseks leiab tuge nii mullakaardi seletuskirjast, äsja ilmunud mullateaduse õpikust kui ka veebis kättesaadavast muldade väliuurimise juhendist.

Põllumajandusuuringute Keskus ja Eesti Maaülikool arendavad mulla- ja väetistarbekaartidel rakendussoovituste väljatöötamist tootjatele arusaadavamal kujul, mis peaks tulevikus parandama väetiste kasutamise efektiivsust.

Priit Penu ja Valli Loide

Põllumajandusuuringute
Keskuse teadurid

Alar Astover

Eesti Maaülikooli teadur