Kiltsi koolis peeti komöödiateatripäeva
Teisipäeva hommikul oli saal mõnusat saginat täis. Siin-seal hakkas silma kostüümides õpilasi ja ka õpetajaid. Nädendite ettekandmine pidi toimuma esimese tunni ajal, kui tavaliselt veedetakse aega oma klassi ja klassijuhataja seltsis.
Et asi oleks aus, said kõik klassid endale loosiga esinemise järejekorranumbri. Juhtumisi sattusid klassid esinema üsnagi järjest, ainult üheksas, seitsmes ja kaheksas klass vahetasid kohad.
1. ja 3. klass tegid otsa lahti imearmsa etendusega, mis erines klassikalisest muinasjutust selle poolest, et Punamütsike kohtas teel ka rebast ja jänest ning jahimehe asemel oli neli puuraidurit. Just viimased sulatasid eriliselt publiku südant, kui nad sünkroonis hundi kõhtu lahti raiusid. Tubli töö, ei ole midagi öelda. Erilised kiidusõnad tuleb öelda kooris lugemise ja luuletuste eest. Vanemate klasside õpilased eelistasid täpse päheõppimise asemel pigem improviseerida.
Ka 2.-4. klassi Punamütsikese versioon oli pigem klassikaline, ehkki Punamütsike sõitis vanaema juurde autoga ja teel kohtas muuhulgas võluhaldjat.
5. ja 6. klassi etteaste tekitas saalis väikest sahinat. "Ei tea, kas nad ajasid muinasjutu sassi?" imestas mu kõrval seisesv kolleeg. "Punamütsikest ja Lumivalgekest on üsna keeruline ära vahetada," olin kindel, et Lumivalgekesest rääkiv lugu ka Punamütsikeseni jõuab. Ja jõudiski, võib öelda, et üsna huvitava seosega: kui Lumivalgeke metsa oli viidud, kinkis jahimees talle piletid Soome ega tapnudki teda. Seal abiellus ta põdraga (!) ning tõi ilmale poja, kelle nimeks sai Punamütsike. Tegemist oli laisa poisiga ja oma ülesannet vanaemale kooki viia ei võtnud ta kuigi tõsiselt. Lõppes kõik hästi, nagu seebiooperites ikka. Klassijuhataja Tanel Kümnik õhkas veel ülejärgmisel päeval õpetajate kohvipausi ajal: "Ma mõtlesin ikka nii laheda näidendi välja!"
7. klassi loos mängiti metsas pokkerit ja Punamütsike jõudis pärast kiusatusterohket teekonda spordisõbrast vanaema juurde, kes parasjagu valmistus suusamaratoniks. Pirukaid ta vastu ei võtnud, aga kaasatoodud energiajoogist oli tal siiski hea meel. Kurja hunti ei saabunud, aga üpris kuri oli vanaema eratreener, kes ka Punamütsikese treenima sundis.
8. klassi lugu oli õpetlik, nagu eelminegi aasta. Kui toona oli Kakukese-loo moraaliks "Ära istu võõrasse autosse!", siis seekord hariti vaatajat selles osas, kuidas on inimeste kodudesse ilmunud hundikoer. Eks ikka nii, et Punamütsikesest ette lipanud hunt sõi ära vanaema kassi ning turris Punamütsike käskis tal karistuseks ise vanaema lemmikloomaks jääda.
9. klassi etteaste oli aga hommiku nael. Kui juba eelmisel päeval kaikus koolimaja nende näidendiproovist ja tõotas emotsionaalset etteastet, siis publiku olemasolu lisas värvi veel juurde.
Saal möirgas naerda juba siis, kui vanaema lavale astus: memmeks tuunitud lõpuklassipoiss jättis äärmiselt koomilise mulje. Kui seesama vanaema aga külla saabunud hundile ise kallale läks, kaikus naerust terve maja. Kui politsei oli vanaema ahistamise pärast vahistanud, ei tahtnud aplaus ega naerupuhang veel mõnda aega lõppeda. "Kõik vanaemad võiksid huntidest jagu saada," kommenteeris õpetaja Kati Hiir üheksandike etteastet.
Kuid ka õpetajatel oli väike eeskava plaanis. Kahjuks ma ise seda ei näinud, kuna pidin Punamütsikest mängima, aga paarist moka otsast öeldud tunnustavast sõnast jäi mulje, et õpilastele see isegi meeldis. Tegime seekord tummfilmi stiilis etenduse, sest ega õpetajatel ju sõnad teadupärast pähe ei jää: pea on nii muid mõtteid täis. Kuna ma ise aga seina peal olevat teksti hästi ei näinud (ehkki ma püüdlikult piilusin), kippusin pisut kiirustama ja sündmuste käigust ette ruttama.
Parimat etendust oli aga emadepäevaks hirmus raske välja valida. "Kas siis kõiki ei saaks?" küsis nii mõnigi õpetaja infotunnis ja ega me ühe näidendi valimisega suutnudki piirduda. Nii näevad emadepäevaürituseks kohale tulevad lapsevanemad vähemalt kahte Punamütsikese-näidendit. Õnneks on need piisavalt erinevad.
