Veel möödunud sajandi keskpaiku oli Vaivara vaene ja mahajäänud maanurk: teoorjus surus rängasti, leidsid aset talurahva ülestõusud. Utrias aastal 1816 ja Auveres 1858. Vaivaras oli käärimisi ühenduses teokohustuste hilinenud püsimisega isegi veel kaheksakümnendail aastail.

Käärimiste ja vastuhakkude juhiks oli selleaegne Perjatsi koolmeister ning vallakirjutaja Heinrich Luha, meile hästituntud geoloogi Arthur Luha isa.

Vaivara edaspidises arengus mängisid teoorjuse kaotamise kõrval osa kaks tähtsat tegurit: kihelkonnakooli asutamine 1868. aastal ja suvitusranna moodustamine Vaivaras Sillamäelt kuni Narva-Jõesuuni  umbes samal ajal.

Heinrich Masing, kes juhtis Vaivara kihelkonnakooli, lõi esialgu vallakoolmeistritest meeskoori, hiljem aga juba ka ümbruskonna teisi muusikahuvilisi kaasa tõmmates segakoori ja puhkpilliorkestri. Nii said laul ja muusika kogu kihelkonnas hoogsa arengu. Vaivara kihelkonnakoolil oli see iseärasus, et seal õpetati väga tõhusalt põllumajandust, mis varsti hakkas mõju avaldama kogu ümbruskonna talumajandusele.

Suvituskohad mitte ainult lõid suure nõudmise põllumajandussaadustele, tõstes suuresti ka turuhinda, vaid tõid suvedeks Peterburist ja Moskvast siia palju vene haritlasi: teadlasi, kirjanikke jt, kellega läbikäimine pidi paratamatult avaldama kultuurilist mõju ümbruskonna rahvale. Nii suvitas Merikülas kuuekümnendail aastail akadeemik Schiefner, Fr. R. Kreutzwaldi sõber, kes levitas siin äsja tema kaasabil ilmunud "Kalevipoega". Suur vene kunstnik Šiškin maalis Utria rannikut. (Neid maale võib praegu veel näha Leningradis Vene Muuseumis või Moskvas Tretjakovi galeriis.) Suvitajate arvel said head teenistust mitte üksi ruumide üürileandjad, vaid ka iga kohalik hobusepidaja, kes suveks muutus voorimeheks, samuti igasugused käsitöölised jt.

Esimese tähtsama organisatsioonina asutati 1899. aastal Vaivara põllumeesteselts, kelle "hingeks" pika aja jooksul oli Vana-Sõtke kooliõpetaja Mart Sorro, kes ka ise oli hea põllumees ning aednik. See selts levitas põllumajanduslikke teadmisi, korraldas kursusi ja näitusi ning  organiseeris kunstväetiste ühistellimusi, põllutööriistade ning masinate ostu, saaduste ühismüüki, tõukarja aretamist. Selle seltsi hõlma all kasvas välja terve rida eriotstarbelisi organisatsioone: turbaühing, vastastikune tulekindlustus, kaubatarvitajate ühing, piimaühing, laenuhoiuühisus, karjakontrollühisus jt. Vaivara piimaühing viis omal ajal läbi kooperatiivsetel alustel kogu ümbruskonna elektrifitseerimise, organiseeris ühise turbatootmise, vilja kuivatamise, puhastamise ning sorteerimise jm. Muidugi tuli ta toime ka moodsa kivimeierei ehitamisega Vaivara raudteejaama juurde. See piimatööstuse hoone on kasutusel veel tänapäevalgi.

Oma iseloomult olid need organisatsioonid kodanlikud. Peaaegu mitte midagi ei andnud nad sulastele, maatameestele ja kehvikutele. Kuid tollal etendasid nad ühiskondliku arengu seisukohalt siiski võrdlemisi suurt ja progressiivset osa.

Vaivara tähtsamaks seltskondlikuks organisatsiooniks, millel oli suur arendav mõju laiale ümbruskonnale, tuleb pidada karskusseltsi "Külvaja". Tema asutamisest möödub tänavu juulis kuuskümmend aastat.

Seltsi asutamise mõtte algatajaks ja esimeseks esimeheks oli Vaivara kihelkonnakooli lõpetanud energiline Perjatsi kooli õpetaja ja rahvaluulekoguja Aleksander Feldleash. Ta ise lahkus küll Vaivarast juba paari kuu pärast, kuid asemele valiti autoriteetne H. Masing.

Esimeseks suureks mureks oli seltsil leida oma tegevuse arendamiseks ruumid. Need saadi üürida mõisalt: endine Mäealune kõrts sai karskus- ja haridustöö koldeks. Selleks tuli kõrtsi rehealune ümber ehitada saaliks. Uued ruumid avati pidulikult mitme ümbruskonna laulukoori osavõtul. Esitati A. Tšehhovi naljamäng "Karu".                                            

(Järgneb)