Lisaks oma perele ja lähedastele on Piretit läbi elu saatnud terve plejaad armsaid inimesi, kes alati on ta ettevõtmisi toetanud kui mitte muu, siis hea sõnaga.

Tere!
Teie olete lugejad ja minul on raamat. Teie ootate lugemist ja minul on, mida pakkuda.
Miks ma seda teen?
Esmalt muidugi ilmselt edevusest. Ja siis muidugi põnevusest.
Edevusest, sest muidu oleks mulle piisanud sellest, et ma oma elus lõpuks ühe raamatu valmis kirjutasin. Põnevusest, sest on ju kehutav teada saada, kas suutsin kirja panna midagi sellist, mis suudab lugejat, kes pole minu hea tuttav, piisavalt köita, et see lõpuni lugeda. Et tuttavad suudavad selle läbi lugeda, ma juba tean. Kui poleks suutnud, siis ma teid ei tülitaks.
Teiseks hämmastab mind, kui palju ilmub välisautoritelt sedatüüpi kirjandust eesti keeles. Seega eestlane loeb sellist kirjandust, aga ei kirjuta? Või seda ei ilmutata? Või varjuvad meie autorid pseudonüümide taha?
Miks ise kirjutasin?
Mehe pärast! Olin korduvalt oma „põlgaval perioodil" ülbelt väitnud, et selliseid raamatuid võin mina kirjutada kümneid. Minu tasakaalukas ja realistlik abikaasa küsis siis ikka, et miks ma niisama ässan? Miks siis ei kirjuta?
Siis ma kirjutasingi.

Tervitustega,
Piret Lai

Autori sõnul sisaldab romaan „Varitõde" ilusaid inimesi, saladusi, ootamatusi, armumist, kirge, seksi ja masohhistlikke alandusi ja lahkuminekuid ning kõik see toimub kellegi teisega kusagil mujal. „Me otsime endiselt muinasjuttu, kus unistused, ka kõige absurdsemad võiksid tõeks saada, kus alati on „tark mees taskus", kes ütleb mida ühes või teises situatsioonis teha ja nii ei pea me ise millegi eest vastutama. Lõpuks on alati ju nii meeldiv teada, et ka teistel on jamasid. Mina nimetan selliseid raamatuid põgenemisraamatuteks," sõnas Piret Lai.