FOTOD ja VIDEO: Inglismaal asub söödav linnake. Kas see oleks ka Eestis teostatav?
Todmorden on veidi alla 15 000 elanikuga linnake Inglismaal, mõnekümne kilomeetri kaugusel Manchesterist. Ühel päeval otsustasid aktiivsed linnaelanikud, et mis oleks kui teeks linna keskväljakule mõned peenrad. Mõeldud, tehtud. Ilma, et kelleltki oleks luba küsitud ning bürokraatlikke protseduure läbitud. Kohalikult politseiosakonnalt saadi luba ka nende maja juurde panna kasvama puu- ja juurvilju. Lisati ka erinevaid lilli ja muid taimi. Kaasa tulid ka mitmed kohalikud ettevõtted, kes algatust toetasid.
Nõnda muutus linnapilt mõne ajaga tundmatuseni. Kõige parem selle juures on aga see, et kui viljad on valmis, võib igaüks neid noppida ja süüa. Kaasatud on muuhulgas kogukonna lapsed ja noored, kes saavad hindamatuid teadmisi tervislikust toitumisest, aiandusest ning miks mitte ka ühisvaraga ümberkäimisest. Ei ole nii, et mõni paharet öösel peenraid tallamas või taimi hävitamas käib.
Uut liiki turistid
Ei läinud palju aega mööda, kui linnakesse hakkasid saabuma nö köögiviljaturistid, kellele kogu seda ilu näidati ning maitsta lasti. Linn rajas koguni rohe-teekonna (green-route), kus lisaks erinevatele aedadele (teeaed, Itaalia aed, tervise aed jne) on ka putukate, liblikate ja loomakeste tutvustamise paigad. Au sees on kõik, mis käib kokku mulla ja aiaga. Väikesest linnast on saanud eeskuju paljudele teistele paikadele. Üks "söödava linna" eestvedajaid Pam Warhurst on öelnud: „On oluline siduda kogukond, õppimine ja majandus. Me kõik peaksime elama söödavas keskkonnas."
Nii ongi kohalikud ärid saanud oma kunagise investeeringu tänu turistidele kuhjaga tagasi. Inimesed on hoolivamad, söövad tervislikumalt ja on tähelepanelikumad oma ümbruse suhtes. Kõige tipuks on söödav linn efektse väljanägemisega.
Kas seda võiks ka Eestis teha?
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi maastikuarhitektuuri osakonna lektor Merle Karro-Kalbergi sõnul on teema hetkel väga trendikas ning selle saab laiemalt kokku võtta inglisekeelse terminiga „food-urbanism".
Tema sõnul on näiteks Tartu Ülikool juba paar aastat oma avalikus ruumis asuvates pottides ja peenardes kasvatanud nii kapsaid, tilli, kõrvitsat, suvikõrvitsat ja muud taolist. Seda näiteks Lossi tänava maja ees ja Iuridicumi juures.
„Ei ole teada, mis nendega edasi on saanud - kas ja kuhu nad söögiks on läinud. Vaadates neid kasvutingimusi, pole ma ka kindel kuivõrd tervislik see köögivili on. Need kasvavad väikeses potis, väetisega ning tänavate ääres," kahtles Karro-Kalberg.
„Eelmisel suvel oli Antoniuse õues, pottides ja euroalustest tehtud kasvuseinades, päris tore köögivilja- ja ürdiaed. Vanu õunapuid on Tartu avalikesse parkidesse jäänud II maailmasõja eelsest perioodist (nt Karu park). Siiski pole ma näinud, et seal sügisel nö õunaraksuks käidaks," rääkis Karro-Kalberg.
„Leian, et linnades tuleks toit rohkem nähtavale tuua," ütles lektor lõpetuseks.
Hea lugeja, mida sina sellest ideest arvad?
Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnas on sel teemal kaitsnud magistritöö Terje Ong, kes oma töös tõi muuhulgas välja erinevad kohad, kus linnas toitu kasvatada sai. Avalik ruum oli üks neist.
