Eesti õpetajad käisid Euroopa pealinnas
Meie esmane tutvumisobjekt oli Euroopa Parlamendi peahoone, kus igapäevaselt töötavad Eesti heaks meie 6 saadikut. Nendest ühega, Vilja Savisaar-Toomastiga, õnnestus meil ka kohtuda. Eurosaadik rääkis parlamendi tööst, euroliidu eelarvest ja Rail Balticast, mille temaatikaga ta transpordi ja turismi komitee liikmena on põhjalikult tegelenud.
Parlamendikompleks on suur ja eurokoridorid tundusid tõesti lõputud. Kahjuks ei õnnestunud vaadata parlamendi peamist tõmbenumbrit, suurt assambleesaali, kuna see on remondis. Aga kõik EL institutsioonid on väga populaarsed külastuskeskused, sest vähemalt meie giid seal majas ruttas ühe grupi juurest teise juurde. Eestist pidavat aasta jooksul seal käima umbes 50 gruppi.
Parlamendi kõrval asub Parlamentaarium ehk interaktiivne õppekeskus, kus saab tutvuda lähemalt nii parlamendi tegevuse kui ka ELiga laiemalt. Tehnilise vidina abil, mis nägi välja nagu nutitelefon, oli võimalik eestikeelse audiogiidiga tutvuda Euroopa Liidu ajaloo, liikmesriikide ning ka selle kodanikega. Eelkõige tundus see koht väga sobivat õpilasgruppidele, kes suure innuga uudistasid ja ringi käisid.
Teel Euroopa Liidu Komisjoni peamajja õnnestus näha ka Kesk- ja Lõuna-Euroopale nii tavapärast meeleavaldust, kus keset ringliikluse platsi olid plakatite ning ruuporiga tulnud oma sõnumit edastama Etioopia moslemid.
Komisjonihoones võttis meid vastu Signe Ratso, kes töötab Kaubanduse peadirektoraadi direktorina ehk lihtsamalt öelduna suhtleb ELi esindajana kolmandate riikidega kaubandusküsimustes (praegu on nt aktuaalne vabakaubanduslepingu võimalik sõlmimine USAga). Tema ettekanne oli väga huvitav ning uhkust tekitav, et üks eesti naine nii kõrgele positsioonile on tõusnud ning teeb suuri tegusid. Temalt saime ka teada, et Euroopa Liidu institutsioonides töötab üldse kokku üle 400 eestlase.
Viimasena külastasime Eesti Alalist Esindust, kus enne asus Saksa kohvi- ja šokolaaditootja Jacobs. Seal saime ülevaate haridus- ja teadusvaldkonnast Euroopa Liidu kontekstis ning tõdeda, et eesti ametnikud on Eesti eest väljas, meile olulisi prioriteete esiplaanile tuues ja hoides (nt põlevkivi, geenitehnoloogia jne). Südame tegi soojaks ka maja esiaknal jooksnud animatsioon, kus läbi mõnusa huumoriprisma kutsutakse suurelt Eestit külastama.
Ametliku päevaprogrammi lõpetas tutvumine belgia rahvusköögiga imetoredas restoranis Brüsseli vanalinnas. Meie jaoks kiirtoiduna tuntud friikartulid on Madalmaades tõelise au sees juba uusajast. Hoidudes belglasi solvamast, peaks neid sööma ainult paksu majoneesi kihi seest (mitte kasutama ketšupit). Suuremat heameelt valmistasid meie grupile siiski krevetisalat ning merekarbid.
Teist päeva alustasime linnaekskursiooniga, mida oli mõnus teha bussiga, sest väljas kallas vihma. Meie soome rahvusest, kuid juba aastaid Brüsselis elav giid näitas imeilusaid parke, kuningalossi, Atomiumit ja teisi Belgia pealinna sümboleid.
Loomulikult läks jutt ka rahale. Nüüd elame teadmisega, et belgia kolleegid saavad meist sadu kordi suuremat palka linnas, kus kinnisvara ning toit pidid olema odavamad kui Helsingis.
Lähedalt saime imetleda ka Brüsseli sümbolit, Pissivat Poissi, mille turismiatraktsiooniks saamine oli olnud kohalikele siiski üsnagi ootamatu (kas teate, et selle lähedal on ka Pissiv Tüdruk, kes alles kogub populaarsust?). Brüsseli raekoja kõrval asub aga imekena arhitektuurimälestis, kus omal ajal olid härrased Marx ja Engels üht hiljem inimkonna mõttemaailma muutnud raamatut kirjutanud.
Brüssel on väga eklektiline linn, kus on kokku saanud eurokvartali betoon ja klaas, keskeuroopalikud nukumajad, gooti kirikud ja rohelusse uppuvad, nööri mööda pügatud prantsuse aiad. Kindlasti on see linn uut külastamist väärt.
Suur tänu Eve Paavelile Riigikantseleist!
URVE SARV ja MARIKA VIKS Palupera Põhikoolist ning KERSTI SALUJÕE Puka Keskkoolist
