Minu mälestised: see, kellel enam nahku, oli tähtis mees
Isapõder kasvatab igal aastal uue sarve; see on nii mitme haruline, kui palju tal aastaid turjal. Neid leidus maas sagedasti kümne- ja kaheteistkümneharulisi.
Laiksaare, Pati, Surju ja Uulu valla metsad, kus asunud ainult mõned harvad talud, olid kuulsad metsloomade, iseäranis põtrade ja karude poolest ja seepärast armsaim jahimaa. Jahiperemehed olid muidugi mõisahärrad ja mõned teised saksikud. Nõnda on lubatud olnud Laiksaare metsahärral aasta jooksul pidada kaks jahti ja tema abil üks jaht. Jahikorral aetud jalule metsatalude elanikud, kes teatud märguandmise peale suure kisa ja käraga pidanud edasi tormama ja jahiloomad ette ajama.
1880. aasta ümber peeti Laiksaare metsas karujahti, millest pärast kõneldi. Metsaraiujad olid talvel karu pesast üles äratanud ja Oiete-Peet, kes karu jäljed leidnud, teatanud sellest metsavaht Sooba-Jakobile, Sooba- Jakob metsahärrale, metsahärra Uulu parunile, ja see ajanud suure kogu mõisnikke ja muid aukandjaid isikuid, isegi kaugelt Kuramaalt karujahile kokku. Saksad ilmunud karunahka mütsides ja karunahka saanipõlledes ning toonud kaasa 50 toopi viina tarviliste suupistetega, millega tahetud rahvast kostitada, kui jaht möödas. Audru Pilar von Pilchau, kes oli tookord sillakohtunik, pidanud talumeestele kõne: „Karu lasta tohivad ainult mõisahärrad ja nende auväärilised külalised, talumeeste kohus on mesikäppa ette ajada. Kes selle vastu eksib, saab sillakohtus vitsu." (Vitsahirm oli Pilari käes medicamentum heroicum, mida ta rohkesti välja jagada armastas.) Lühike ja selge otsus.
Seal leidunud väikekohapidaja Naritsa Jakob, kes Pilari kõnet ja hoiatust polnud kuulnud, karu üles, kui see parajasti koertega võideldes vastu puud püsti ajanud, ja lasknud maha, et sellega sakstele head meelt valmistada. Sellest kuulda saades tulnud viimased täis viha, ja ajajad hakanud oma viina pärast kartma.
Nüüd pidanud Pilar taas kõne, ise sealjuures 10-rbl. paberiraha näppude vahel liputades: „Astugu ette, kes karu maha lasknud. Saab kümme rubla nüüd omale." Kui Naritsa-Jakob tõõmsa meelega ette astunud, paukunud Pilar vihaga: „Ah, sina, lurjus, julgesid karu maha lasta. Sa oleksid ka mõne inimese ära tappa võinud. Tuled teisipäev Pärnu sillakohtusse vitsu saama."
Jakob pääses sellest nahatäiest ainult suure rabelemisega peale seda, kui ta vene preestri nõuandel Riiga metsavalitsusse kaevanud oli ettekäändel, et ta karu tapnud enesekaitseks. Viinast ja sakuskast jäänud ajajad muidugi ilma.
Tänapäev on ka need loomad, meie metsade au ja ilu, kadunud.
Nugis, tõhk, naarits, saarmas. Neid loomi püüti hoolega ja nende nahku, mis linnunahkadeks kutsuti, ostsid harjukad ja juudid hea meelega ning toimetasid turule. Hea nugisenaha eest maksti 5-6 rbl., kuna viimaste omad sisse tõid 1-2 rbl. Meie poisid olid hoolsad neid loomi püüdma, - see andis kõrvalist sissetulekut, ja seda oli hädasti vaja, sest keegi neist palka ei saanud. Igal poisil olid omad lõksud ja neid käidi kordamisi vaatamas. Vargust ei tohtinud olla. Hinge kinni pidades mindi ühe lõksu juurest teise juurde ja rõõm oli suur, kui saaki saadi. Kaubeldi lõksega ja renditi oma vahel välja. Kord oli vanem vend Kasper toonud linnast suupilli, mida ta teiste kadeduseks ülitihti kääksutas. Seda ihaldasid kõik teised omale, kuni viimaks Tõnis omandas selle ilusa asja ühe nugiselõksu eest.
Kasper sai sellest lõksust jõulu eel ilusa nugise, mis ta viie rubla eest juudile müüs. See, kellel enam nahku, oli tähtis mees ja tema rikkust arvati nahkade järele. Sellest õnnelikust ajast kõnelevad vanemad mehed suure vaimustusega.
Nugis, umbes kassisuurune elukas, elab sügavas metsas kõre all okaspuude otsas, kus ta ennast osavasti peita oskab puude ladvus. Lõksudele kõrgete oksaliste kuuskede all, umbes mehekõrgusel, pandi söödaks looma sisikond ja kalu. Püüdmisaeg talvel, sest et nahk siis oli ohakas.
Järgneb.
