Samas näeme ju igapäevaselt, kuidas sünnivad legendid ja brändid, mis on lühikese ajaga vallutanud nii kaupluste letid kui isegi käsitööriiulid. Millest ma räägin? Ikka mobiilidest levima hakanud mängust Angry Birds ehk maakeeli vihased linnud.

Täna ei pääse ühestki poest, ilma et mõnelt tootelt ei vaataks vastu kollane, punane või hoopis must põrnitsev lind. Palun, teile voodipesu, võtmehoidja, üllatusmuna või limonaad. Viimane ja parim leid selles vallas oli, kui avastasin juba tuttavad linnud lillelaada käsitöönäituselt.

Lennake, linnud, lennake ja levitage kõikjal lillelaada sõnumit, oleksin tahtnud neile sosistada, aga ei saanud, ilmselt oleksid käsitööinimesed mind totakaks pidanud. Pealegi oli ka teisi tooteid, mida imetleda. Aga nutikat tegijat kiidan ikkagi. Ja jälle lillelaada juurde tagasi.

Kiidan ka nutikat Läti mesinikku, kes oli oma meepurkide kõrvale üles seadnud Sony ja Animal Planeti kleepsudega pöörleva ekraani, mille pleksiklaasist pinna all toimetasid ehtsad mesilased, ehitasid kärgesid, kogusid mett.

Ja kiidan kapsaviilutajat, kes oma terariista esitledes pidevalt kapsast hakkis - kui seda tekkis juba paras hunnik, sai mõni huviline selle poolmuidu kaasa. Hakkima pidi ju pidevalt. Ning kindlasti kiidan ka meie presidendipaari, kes viis laadalt kaasa nii mõnegi puu ja taime ning jättis ostetu eest raha kauplejate taskusse. Kui nüüd keegi tahab väita, et eks seegi tuli maksumaksja taskust, siis ta eksib kindlasti. Ma ise nägin, kuidas Toomas Hendrik raha oma taskust võttis ja ülejäägi sinna pärast tagasi pani.