„See muidugi ei tähenda, et mul üldse kooli kõrval mingit muud elu ei ole olnud," lausub Rapla maakonna blond miss malbe tagasihoidlikkusega.

 „Natukene olen tegelenud rahvatantsuga, see on selline eestlaslik asi. Modellindusega olen ka veidi kokku puutunud."

Modellindus teadupärast on eluvaldkond, mis enda kõrval üldse ühtegi teist hästi sallida ei taha. Tihti jätavad noorukesed modellid karjääri terendamas paistes kooli sootuks pooleli. Epp- Leen noogutab nõustuvalt.

 „Kui olin noorem, kuulusin agentuuri ja pakkumised Pariisi või Milanosse olid reaalsus. Kuid pelgasin õigustatult, et kooli kõrvalt ma ei oleks seda suutnud.

Nüüd see enam mind nii väga ei huvita. Kooli modellinduse pärast pooleli jätta poleks mõistlik - modellikarjäär ei kesta kaua ja mis siis ilma hariduseta pärast seda saaks?"

Lava paelub

Rambivalguses viibida Epp-Leenule meeldib. Ühisgümnaasiumis oli tema klassil humanitaarsuund. Tänu eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevõtlikkusele on see suures osas tähendanud teatrikallakut ja draamaõpet.

Kolme aasta jooksul toimunud loovuslaagreid ja igatpidi hästi mitmetahulisi avaliku esinemise treeninguid.

 „Etlemisega alustasin tegelikult juba põhikoolis. Kui mul seda seljatagust ei oleks, poleks ma Miss Raplamaa üritusel üldse julgenud lavale minna," lausub ta veendunult.

Oli missivõistlusel osalemine kindla peale välja minek? Epp-Leen raputab tõtlikult pead - kindlasti mitte. „Eks me kõik olime kogu aeg närvis, kui mingi esinemine oli. Eriti alguses, lõppvõistlusel oli vast isegi kergem. Aga sellest saad üle." Humanitaarõppe kallakust oli kõige rohkem siiski kasu missivõistluse talendiproovis.

Epp-Leen esitas monoloogina Erika kirja A. H. Tammsaare teosest „Ma armastasin sakslast". Alguses kõhkles natuke, et kas publik ikka jaksab nii pika etteaste nihelemata ära kuulata, kuid läks vastupidi.

 „Arvan, et see esitus oligi kaalukeeleks, miks tiitel mulle otsustati anda," nendib ta.

Vastupidiselt arvamusele, et küllap õppetükke omandama harjunud Epp-Leen teksti kohusetundlikult sõna-sõnalt pähe tuupis, sai neidis südamele kalli monoloogi selgeks hoopis sujuvalt, mõnekuise harjutamise tulemusel. „Olen teatris sama tükki vaatamas käinud ja tundsin, et pean seda tegema. Aga ei tuupinud!"

Olgu siinkohal ära toodud ka Epp-Leenu hetke lemmikraamatud: E. M. Remarque´i „Triumfikaar", Kaur Kenderi „Ebanormaalne" ja seesama „Ma armastasin sakslast".

Nagu oodatavast medalistki nähtub, tegeleb Epp- Leen kõige enam õppimisega.

 „Ma tahan, et minust keegi saaks," vastab ta küsimusele „miks?". 

Epp-Leen ja tema rahvatantsupartner Jüri Kuusemets aprillis Rapla Kultuurikeskuse laval

Tulevane jurist või diplomaat?

Kelleks iluduskuningannaks kroonitud ambitsioonikas neid saada tahab?

 „Ma pole päris veendunud, sest maailm muutub sellise kiirusega. Kaks aastat tagasi olin küll täiesti kindel, et minust saab jurist. Mu isale meeldis see ja ma ise mõtlesin ka, et võiksin olla kihvt sel alal. Nüüd ma enam nii kindel ei ole, sest selle tööga ma reaalselt pole kokku puutunud."

Kuid Epp-Leenu mõtteis mõlgub näiteks ka diplomaadikarjäär või mõne kõrge riigiteenistuja amet. Avab kuldmedal talle need uksed, mis unistuste saavutamiseks vajalikud on?

 „Tegelikult on see ikka rohkem kooli uhkuseks. Mingid punktid sealt ülikooli muidugi kanduvad, kuid kindlasti pole see võti unistuste täitumisele," tõestab ta, et suudab vaatamata edule jalgu kindlalt maas hoida.

Ajastul, mil piltlikult öeldes iga teine hea peaga ja korraliku hariduse saanud gümnaasiumilõpetaja kiikab välismaa ülikoolide suunas, on selgete sihtidega Epp- Leenul sihikul kodumaised Tartu Ülikool ja varuvariantidena Tallinna Tehnikaülikool ning Tallinna Ülikool.

Veel eelmise aasta alguses oli ta kindel, et ka tema läheb välismaale õppima, kuid mõtles ümber. „Mulle meeldib Eestis olla. Raske oleks lahkuda, kui kogu mu elu on siin. Milleks tormata?" lausub ta oma nooruse kohta äärmiselt elutarga noodikesega hääles.

Ta ei olegi võtnud endale praegu muid sihte peale ülikooli, sest õppima harjunud inimesena tunnetab ta pingutuse mahukust ja olulisust. „Tahan seda teha nii, nagu üks klassikaline ülikoolis õppimine peab olema."

Eeskuju on elluastujal olnud omast käest võtta. Epp-Leenu paar aastat vanem õde Liis, kes tubli õppurina Eesti Kunstiakadeemias teatri- ja filmikunstniku kutset omandab. „Õde õppis kodus juba lapsena hästi- hästi palju. Ma tahan olla tema moodi töökas, ehkki see ei ole mul võib-olla nii loomulikult tulnud kui temal. Ta on hästi kunstilembene ja suutnud sama pisiku aja jooksul ka minusse süstida."

Samal ajal annab Epp- Leen endale aru, et vanematele on selline ülikoolis käimisele pühendumine kindlasti suur koormus. Kuid selles osas valitsevat neil peres täielik üksteisemõistmine. Muide, missivõistlustele minekust polnud alguses suures vaimustuses kumbki tema vanematest, kuid missikarusselli pööreldes nad tasapisi harjusid.

Siiamaani pole Epp-Leen oma noores elus veel kordagi teinud midagi, mis oleks risti vastupidine sellele, mida vanemad soovivad või soovitavad. „Võib-olla juhtub see kunagi edaspidi," märgib ta, suunurgas vaevumärgatav muie.

Isetegemise tuhinaga põlvkond

 „Muidugi mulle meeldib Raplas, sest mul on kõik sõbrad siin. Kõik on tuttavad. Vahel see võib-olla häirib, kui mingid jutud liiguvad. Siin on kodune ning tunnen end turvaliselt." Välismaalasest külalisele tutvustaks ta linnas ja maakonnas toimuvaid üritusi.

Räägiks missivõistlusest ja viiks võõra kohaliku korvpallimeeskonna Rapla TYCO heitlust kaema, et näidata mängude ajal tekkivat fenomenaalset vallaelanike ühtsustunnet.

Mängime noore kauni daamiga korraks ka ühte mõttemängu: kui tal oleks võimalik oma kodulinna midagi rajada - ükskõik mida -, siis mis see oleks? Epp Leen mõtiskleb.

 „Minu arust pole linna juurde ehitada küll midagi tarvis. Küll aga oleks siia vaja paari ärksat inimest lisaks, kes vahvaid üritusi korraldaksid.

Tegelikult on nii, et kui tahad Raplas midagi teha, takistusi pole. Lähed koputad kultuurikeskuse või uue moodsa söögikoha Rohelise Aida uksele ja kui on ikka hea idee, ega nad ära ei ütle."

Pealehakkamise julgus iseloomustab Epp-Leenu enda meelest ka tema põlvkonda, kõiki neid tuhinat täis noori Eesti inimesi, kes tänavu gümnaasiumi lõpetavad. „Meid paneb põlema eelkõige tung ise korraldada ja teha. Bände teha, näidelda. Minu klassivennad näiteks on väga head näitlejad ja nad korraldavadki kõik ise," ütleb ta hüvasti jättes.

Ja juba ta lähebki, veidi kiirustades, aga kindlal sammul. Nagu inimene, kes teab, et sellele, kes kõigest hingest soovib, avanevad ka imedemaade uksed.