Reformierakonnas toimuv näitas, et reeglite koostajad ei olnud huvitatud protsessi läbipaistvusest ning selle ilmsetest ärakasutamise võimalustest, rääkimata sellest, et ignoreeriti Eesti seadusandlust, mis ei lase mittetulundusühingute juhatust elektrooniliselt valida. Seega ei oldud algusest peale huvitatud, et sisedemokraatia toimiks ja partei lihtliikmetel oleks võimalus toimuvat mõjutada, vaid et partei liidrid saaksid kontrollida muutusi organisatsiooni juhtkonnas. 

Hääletussüsteem, kus valida saab internetis ja paroole saadetakse küsimise alusel meilile, viitab kooptatsiooni põhimõttele partei juhtimises: liidrid valivad oma asendajad enda äranägemise järgi, et lõpmatult säilitada oma grupi võimu. “Partei on sõpruskond,” ütles Andrus Ansip selle kinnituseks.

Piiratud tegutsemisvõimalused

Reformierakonnas on üle 10 000 liikme, liikmemaksu maksavad umbes pooled, 2011. aasta juhatuse valimisel osales 1311 hääletajat, neist 1157 e-hääletuse teel. Seega: parteis on väga vähe aktiivseid liikmeid. Lääne-Virumaa arendusjuhi Taimi Sambliku selgitus, et tema reatöötajana täitis vaid käsku, kinnitab partei juhtimisstiili, kus otsuseid teeb kildkond.

Seega, ka kooptatsioon toimub väga kitsa ringi seest, seda võiks nimetada lausa klanniliseks, ning partei viib ellu selle klanni huve. Need ei ole riigi, rahva, ettevõtjate, tööliste, naiste või meeste huvid või ükskõik millise sotsiaalse kihi huvid, need ei ole üldse avalikud huvid. 

Sisedemokraatia näitlemine ei ole vaid moraalne probleem oma liikmetele ja valijatele valetamisest. Kooptatsiooni mehhanism võimuparteis hoiatab selle ülekandumise eest ka parlamenti, demokraatia asendamise eest valitava aristokraatiaga. Viimase vältimiseks peavadki kõik valimisprotsessid olema jälgitavad ja kontrollitavad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid