Mälestusi Urgelt: Kuidas Johannes ja Roosi abielusadamasse jõudsid
Kui Johannes seal käima hakkas, oli Roosi alles 15, temast 10 aastat noorem. Eks hiljem tahtnud vanemad talle kindlasti rikast meest või ei küündinud Johannes alguses ettepanekut tegema, sest polnud tal ju muud, kui tuba vabriku juures. Unistus oma talust kummitas endiselt. Kohilasse, mis oli asustatum paik, oli raske talukohta saada, Salutaguse jäi kaugemaks.
Siiski võeti Mühlbergide peres Johannese käepalumine vastu. Ta olevat kunagi kiriku juures Roosi käe oma pihku saanud ja lausunud, et täna öeldi kantslist üks Mühlberg maha (nende kaugelt sugulane), millal siis teine, st nemad öeldakse? ... Imelik, et nad üldse koos kirikusse said. Ega see paariminek armastuse ajendil sündinud, rohkem küll praktilistel kaalutlustel.
Pulmad peeti juuni lõpul pruudi vanemate juures Uus-Urgel, tolle aja kohta toredalt.
Aeda oli toidulauad pandud ja Johannes muretses põõstastele koguni värvilised laternad, mis olemise eriti pidulikuks tegid. Pruudi sugulaste ja teiste külaliste seas oli kohalik koorekiht, koolidirektor Ruut jt.
Seda päeva meenutavad siiani hõbedast kandik ja suur samovar, millel kinkijate nimed peale graveeritud.
Rosalie ja Johannes istuvad pildi keskel. Roosil oli pruukleit, mis isegi tänapäeva pruute kaunistaks. Talle oli kõrgem iste pandud, et pikk kleit maas mustaks ei saaks. Pruudi kõrval näeme ema Pauliinet, ülimalt range ja tõsisena, kes küll teist korda mehel ja jõukate meestega, aga mitte kordagi oma pulmi polnud saanud. Esimest korda laulatas õpetaja ta oma kabinetis vaikselt, sest Pauliine häbenes 19-aastasena 76-aastasele pika rinnuni habemega mehega altari ette minna. Kartis, et uudistajaid tuleb liiga palju.
Aga Kangru talu oli selle kandi suuremaid ja esimene mõisa käest päriseks ostetud talu. Parem elu halli habeme armu all, kui noore mehe hirmu all. Pärija sünnitas minu vanavanaema 76-aastasele mehele Joann Treiblatile. Selle pulmapildi tegigi Johannes Treiblat (Lehis), Meeri Uustalu isa, nende poeg, kes selle kandi fotograaf oli.
Teist korda läks Pauliine oma naabri talu pojale Johannes Mühlbergile juba kuu pärast vana peremehe surma. (Johannes Mühlbergist sai 1948. a minu vanavanaisa.) Liiga kiiresti, oleks külarahvas öelnud... ja jällegi pulmi ei tehtud, ainult Hageri õpetaja pani nad vaikselt paari.
Peigmees Johannese kõrval on tema 54-aastane äiapapa, samuti Johannes, aga tema on mõnusalt muhelev kena mees, endine kolm korda tagasi valitud vallavanem. Võib arvata, et ta tundis end pulmamelus ülimalt hästi, samal ajal kui Pauliine, kes eluaeg napisõnalise ja rangelt tagasihoidlikuna hulga vanemana paistab, kuigi nad peaaegu samaealised on.
Mälestustes kohtame mitut Johannest: Johannes Mühlberg - minu vanaema Roosi isa; Johannes Treiblat Lehis - minu vanaema Roosi poolvend; Johannes Riiman - minu vanaisa.
Sellel pildil on ka palju lapsi. Ees istuvad Roosi poolvenna Johannese lapsed Meeri, Ilo ja Lembit.
Pildil laste hulgas on ka Roosi 10-aastane õde Erna, palju sugulasi ja külanoori. Mõningates pulmaliste näojoontes näen midagi tuttavlikku. Arvan, et paremal nurgas seisab Fliesi Juta vanaema, kes vist tol ajal seal lähedal elas. Ja noormees (vist Pahklast pärit), kes väga sarnaneb minu ealise Vilumetsa nimelise poisiga. Ju siis vöisid olla nad nende vanaemad - isad noores eas, sest näojooned tunduvad väga sarnasena minu ajal koolis käinud noortega.
Esimene ühine öö. Pulmalised teadsid rääkida, et Roosi kippunud vaikselt vanemate magamistuppa ööbima, aga üks sugulastest nägi seda ja hakkas noomima, et pruut peab ikka peigmehe kaisus magama. Range ema püüdis Roosit algul ikka Johannesest eemal hoida. Roosi oli Johannesele lihtsalt meeldiv ja sobiv inimene, kellega ühine kodu luua ja kuna Roosil kedagi teist silmapiiril ei olnud, siis võttis ta Johannese kosjad vastu. See oli tolleaegne pedantne korralikkus ja ega kahe inimese vahel mingit armastuse moodi asja vist olnudki, ei ehalkäimist ega midagi.
Noorpaar jäi esialgu vanemate majja elama. Neile jäi maja suur tuba, vanematele kaks teist tuba, ühine oli hiigelsuur köök. Johannes tegi kogu majas remondi: krohvis seinad, pani veevärgi sisse, mida siiani polnud üheski ümbruskonna talus. Köögi nurgas oli pump, millest käsitsi pumbates vesi kaevust, mille ta akna alla rajas, majja tuli. Pliidi all olevate torude kaudu läks vesi paagis soojaks. Ka kohalik kanalisatsioon oli olemas. Siiani oli talus vett kooguga kaevust võetud. Maja ümber tehti korralikud liivatatud teed, rajati istumispaik ehk loube nagu seda elueg nimetati. Kenad kuused ümber ja veskikivist laud, mille ümber aiatoolid. Ka läätspuu hekid pandi kasvama ja taha aianurka kaevati tiik, kuhu Johannes isegi kalad sisse tõi. Minu lapsepõlves tundus see tiik suurena, aga 28 aastat tagasi - meie pere viimasel külaskäigul sinna - näis tiik väikese kokkukasvanud auguna.
Ega teda polnud ju rohkem süvendatud ja ajapikku, eriti seisev veekogu, kokku kuivab.
(Järgneb)
