Enn Karu lubas korteri lasteaiale kasutamiseks, kui ise üürnikuga kaubale saame. Käisime Tallinnas korteri endist kasutajat otsimas ja südametunnistusele koputamas, lapsed ei saa kusagil õppida, mängida, kui tema lihtsalt korterit kinni hoiab. Üürnik ise elas juba pikemat aega Tallinnas. Oli arusaaja mees ja andis võtmed kätte. Käisime vallalt küsimas, kas ei ole neil midagi üle, mis lasteaiale vaja oleks. Saime 10 õlleklaasi ja mõned linad, tekid. Haiba klubist saime mõned tassid koos alustassidega.

Peagi oli jällegi lapsi rohkem, kui kahte korterisse mahtus. Samas kortermaja trepikojas oli veel üks vaba korter, kus esimesega sarnaselt olid eelmiste üürnike asjad vaid sees, üürnikud ise elasid Tallinnas. Saime võtme kätte, kuid asjad kästi tõsta eest ära keldrisse. Kolisime võõrad asjad eest, kuid nüüd oli tühja pinda rohkem, kuid sinna sisse ei olnud suurt midagi panna. Läksime Riisipere lasteaeda, ehk on neil midagi ülearu. Saime ronimisredeli, mõned laste vineertoolid ning voodimadratsid. Reformpõhjaga voodeid pakuti ka, kuid need ei mahtunud kuhugi. Samal aastal toimus Taanlaste koolitus, kus lapsed magasid madratsite peal maas - meil oligi õigustus olemas, ega meie lapsed Taani omadest halvemad ole. Ainus häda oli selles, et osad lapsed pidid laua all magama, sest ka põranda pinda ei jätkunud piisavalt. Sai siis lauad lihtsalt üksteise peale tõstetud, et kõigile hingamiseruumi jääks.

Kohalik puussepp tegi meie lasteaia ruumikitsikust arvestades võimalikult väikesed lastelauad, mis olid piisavalt odavad - oma lasteaiale ju tehtud. Mänguasjad ja raamatud, kirjutusvahendid said kõik oma kodudest toodud, sest selleks raha ei jätkunud - ei olnud eelarves ette nähtud. Oli mitmeid lahkeid külainimesi, kes oma laste vanu mänguasju ja raamatuid pakkusid. Võtsime kõik rõõmsal meelel vastu.

Õnneks käivitus väga pikaajaline projekt Rauma ja Haiba lasteaia sõprussuhted, mille eestvedajaks oli Matti Lehtonen. Meie tutvus sai alguse 1993 aasta aprillis, kui mängurühmast oli saanud lasteaed ja lapsi oli kolme rühma jagu, kuid palju vajalikku oli veel puudu. Lahke ja osavõtlik onu Matti tõi lasteaiale: elektripliidi, külmiku, kardinad, käterätte, voodipesud ja kenad toidunõud, viimased on vastu pidanud tänaseni. Korduvalt tõi lasteaiale mänguasju, mis olid vea tõttu Muksmassi kauplusesse tagasi viidud, kuid pisiremondi tulemusel said enamuses mängukõlbulikeks. Remontijateks olid meie oma juba suuremad koolilapsed, kellel nutti jätkus juhtmed kokku tinutada jne. Meie omaosalus selles projektis oli meisterdada piiramatus kogustes pühadekaarte, mida me tänutäheks Raumalastele saatsime, autoriteks peamiselt kasvatajate juhendamisel lapsed ise. Esimestel aastatel lõikasime ja kleepisime ise ka kirjaümbrikuid, kuid hiljem õnnestus Kohila paberivabrikust valmis ümbrikke saada.

Korterites olid kuivtualetid, mis vastavalt ilmastiku rõhule, aeg-ajalt tugevalt haisesid. Vanad olijad küll õpetasid, et pange vaakumpump ette, siis on haisu vähem, kuid alati ei aidanud seegi. Mõni emme lükkas lapse ukse vahelt sisse ja sulges seejärel kiirelt ukse- ise nina kinni hoides. Lapsed oli aga rõõmsad, et said õppida, mängida ja toimetada koos sõpradega. Matkati Päkapikumetsa, Pokumaale, Nõiametsa ja rabasse. Kui vähegi ilm lubas, siis kõik üritused kevadest sügiseni toimusid õues. Emadepäeva piknik, suvelaste sünnipäev, spordipäevad nii kevadel kui sügisel. Talvelgi oldi võimalikult palju õues.

Kuna lasteaia kaader oli tööd alustades 95 % muu haridusega, siis ei teadnud keegi eriti, millised on õiged lasteaia tingimused ja leppisid sellevähesega, mis oli ja toimetasid kõigile raskustele vaatamata. Maakonnast saime päris palju metoodilist materjali, mida saime kasutada. Sealgi imestati, kuidas sai tühjale kohale kerkida lasteaed.

Toidust hakkasime lastele pakkuma esmalt võileibu, kuna laste päev ei olnud eriti pikk, kuid peagi jäid lapsed ka magama ning siis sai tööliskeldriga kokku lepitud, et nemad valmistasid ka lastele lõunasöögi. Hommikuks pakuti lasteaiamajas pliidil keedetud putru ning õhtuooteks endiselt võileibu piimaga.

Kogu söögitegemine toimus ühe korteri köögis, kuhu tänu sellel ei mahtunud laste riided, seega need olid koridoris nagis. Jalanõusid jalga pannes istuti põrandal maas.

Koolieelikute korteri kööki pidi ära mahtuma juhataja laud dokumentidega, selle kõrvale kohe kätepesukraanikauss ja teise seina laste riietenagid. Tööd said tehtud ja käed pestud.

Kaheksa aastat oli lasteaed pea samades tingimustes, onu Matti jätkas kõik need aastad meie külastamist ning alati oli tal kaasas, midagi väga vajalikku, kas töövahendeid või mänguasju. Kui kõrvalmajast, mis kuulus vallale hakkas tühjaks jääma korterid, siis olime taas jaol. Esmalt kolis kõrvalmajja juhataja koos majanduslaoga, lapsed said ühes korteris mängimas käia. Hiljem bussilapsed magamas, sest koolibuss viis lapsed kell kolm juba ära, seega pidid nad varem magama saama, et saaks kell kolmveerand kolm ülesse ja võileib kaasa bussi peale.

2002 aastal vabanesid kõik ruumid peale sidekontori ja perearsti, siis otsustati need asutused üle viia vallamajja ning renoveerida kogu maja lasteaiaks. See kõik võttis aega vaid 10 aastat, kui Haibas sai valmis nõuetele vastav armas kodune lasteaed, kus kõik on puhas, valge, soe ja lapsesõbralik. Aga ega rõõmustamiseks kaua aega ei olnud, sest siis oligi peagi päevakorral lasteaiakohtade puudus, ning avati taas endises majas üks nooremate laste rühm.

15 aastat töötasid kasvatajad ainulaadse graafiku alusel - viis pikka (7-19), päeva tööl ja üks vaba. Asenduskasvataja andis igas rühmas ühe vaba päeva - teemaks tervise edendus. Kõik vaid seetõttu, et enamus kasvatajatel puudus pedagoogiline haridus, seega palgad olid väga madalad.

2007. aastal oli valla elu veidigi lahedam ning taotlesime töötajaid juurde nii nagu miinimumkoosseis ette näeb- rühma kohta kaks õpetajat ning üks õpetaja abi. Riisika lasteaias ei ole olnud kunagi meditsiinitöötajat ning õppealajuhatajat, remondionu teeb üksnes hädavajaliku ning saab tasutud kord kvartalis. Kokk kasutab abilistena õpetaja abisid, kui rühmatööst aega üle jääb. Kütja koristab üldruumid, peseb ja parandab vajadusel pesu, korrastab kedrit ja mänguaeda.

Tänaseks pedagoogid on peagi omandanud nõutava kõrghariduse, kolm saavad õpetajateks lähiajal. Meie personal on pikkade aastate vältel toredaks kollektiiviks sulandunud - ühiseks riisikapereks. Oleme oma majaga väga rahul, õueala on peaaegu korda saanud, enam ei kogune pinnasevesi keldrisse, nagu kunagi 2006 aastal -drenaaž hoiab selle ära. Mänguväljakud on saadud kõigile rühmadele. Mänguaias on lastel piisavalt nii mängu kui jooksuruumi.

Kahju, kui kõik see vaev ja valu osutub üleliia laristamiseks ning luksuseks. See oleks kui pesuveega lapse välja viskamine. Kaua tehtud peaks ju kaunikene saama. Kokku on Riisika lasteaed olnud uue ootuses ja praeguses majas üle 20 aasta.