Põllumajandusreformist Puurmanis: Meil läks isegi hästi
Rein Annamaa: „Jõgeva rajoonis Puurmani vallas oli 12 kolhoosi liitumise tulemusel tekkinud Rahva Hääle kolhoos, kus maid üle 800 ha. Rajooni piires oli toodangu näitajate poolest kolhoos üle keskmise. Oli veiste, sigade ja hobuste tõufarmid, müüdi tõuloomi. Kolhoosnikud teenisid hästi, ehitasid elamuid, ostsid sõiduautosid. Siis andis esimees Jaak Kask juhatusele teada, et riik sulgeb kolhoosi pangaarve 1. aprillil 1993. aastal, kolhoos kui selline raha ei näe ja tuleb reorganiseeruda. Rahvas arvas sellepeale, et jälle nagu 1949. a aeti vägisi kolhoosi, nüüd siis vägisi laiali, kas tahad või ei. Ma ei tea, kes pani kokku reformikomisjoni koosseisu, koostas näidispõhikirja ühistute, osaühistute, äriühingute ja aktsiaseltside kohta, mida hiljem korduvalt muudeti ja koosolek pidi jälle parandused tegema (seaduse muutmise seaduse muutmise seadus). Nagu teada, seaduse vastu ei saa ja nii tuligi kokku üldkoosolek (seda muide mitmel korral), kes valis reformikomisjoni, mis hakkas siis asja arendama, kuidas edasi minna. Peale mitme-setme variandi kaalumist otsustati põllumajandusühistu kasuks tervikvarana endisest kolhoosist. Enne lõplikku otsust kutsuti kohale ka taluseaduse ekspert Mati Tamm, kes selle plaani kategooriliselt maha laitis. Ta väitis, et taludele on antud „roheline tee" ja need võtavad maa ära, millega te siis ühistu loomi toidate. Õnneks olid senised kolhoosnikud kahe jalaga maas - kindel töökoht, eluase, kool, kauplus.
Ühistu asutamiskoosolek toimus 26. veebruaril 1993. a., millest võttis osa 344 asutajaliiget. Avalduse ühistu liikmeks astumiseks oli esitanud 515 füüsilist isikut. Võeti vastu ühistu põhikiri ning kuulutati Puurmani PÜ kolhoosi "Rahva Hääl" õigusjärglaseks. Valitud 9liikmeline juhatus kinnitas 1. märtsil ühistu tegevdirektoriks Jaak Kase, kes töötas sellel ametikohal 1. oktoobrini 1995. Juhatuse esimeheks valiti Rein Annamaa. Hiljem on juhatuse esimehena töötanud veel Jaak Õim, Urve Mölter ja Ene Esnar. Paralleelselt juhatusega töötas ühistus ka 3-liikmeline revisjonikomisjon ja hiljem ühistu nõukogu, millede vajadus on käesolevaks ajaks oma tähtsuse minetanud.
Nii saigi Puurmani PÜst Rahva Hääle kolhoosi õigusjärglane. Kõik laenud, võlad, kohustused läksid üle. Ka maa pindala vähenes - talunikele, metsamajandile ja kellele veel. Seoses sellega osutus liigseks ka osa tehnikast, mis müüdi soovijatele maha. Raamatupidajatel algas nüüd kibe töökolhooside moodustamise ajal ühistatud vara hindamine. Jälle oli keegi koefitsiendid paika pannud lehmühikuteks. 150 õigusjärglast soovis lehmi tagasi, aga enam mitte pidamiseks, vaid raha teenimiseks. Tööosakute arvestamisega tegeles Hilja Õim."
Hilja Õim: „Tööosakute eest võimaldati osta kortereid, elamuid ja osa maksti välja, kuna ühistu elujõulisuse huvides polnud võimalik kõike välja maksta. Ühistu liikmeteks võisid teatud osamaksu tasumisel astuda kõik soovijad, kellele siis eduka majandusaasta järel intressi maksti. Väljamaksmata osakud kanti valla arvele, aga mingite seadusmuudatuste tõttu see sinna jäigi. Vallale anti ka kolhoosi ehitatud kultuurimaja-spordisaal ja lasteaed."
Rein Annamaa: „Kokkuvõttes võib öelda, et meil läks reformiga isegi hästi - ühistu on praegu meie valla suurim tööandja. Muidugi on selle 20 aastaga olnud ka 2 mõõnaperioodi, aga rahvas leppis väiksema palgaga ja ühistu tõusis jälle jalule. Paljudes kohtades aga müüdi kõik maha, põllud jäid kündmata, laudad tühjaks, inimesed tööta."
