Vessart oli esimene talumees, kes 1990. aastate algul uskus, et lihaveiste kasvatamisel on siinmail tulevikku. Toona, kolhooside lagunemise aegu, kasvatati Eesti üksikutes lihakarjades ainult hereforde. Kaasaegsest tõuaretusest ei teatud suurt midagi ning uute tõugude Eestisse toomine oli ennekuulmatu.

Kui aga väiksemad lehmapidajad olid sajandivahetuse majandusraskuste tõttu sunnitud piimakarjakasvatusega lõpetama, tekkis paljudel võimalus minna üle lihaveisekasvatusele, sest tänu Vessartile ja tema mõttekaaslastele oli Eestis juba tekkinud põllumeeste seltskond, kes innukalt seda ala edasi arendas.

Nii on Vessart oma tegevusega kaasa aidanud maaelu säilimisele, sest paljud talud võtsid uue suuna ega pidanud lõpetama, kui viimase piima pukile viisid.

Kui poleks seda Kaiu meest, kes väsimatult kuulutas, et Eestis on võimalik eri tõugu lihaveiseid kasvatada ning jõuda selles valdkonnas võrdväärsele tasemele Soome, Rootsi ja Norra talumeestega, siis kes teab, kui palju meil maal üldse talupidamisi alles oleks.

Praegu on Eestimaal lüpsilehmi u 100 000, samas on PRIAs arvel 1572 lihaveisekasvatajat ja lihaveiseid ligi 60 000. Nii võimsaks on tõusnud kunagine põllumajanduse kõrvalharu.

Rajas Karitsu Rantšo

Kui Kaiu kolhoos põllumajandusreformi käigus lagunes, otsustas Vessart alustada lihaveisekasvatusega. Ta rajas Karitsu õppetalu, põllumajandusreformiga õnnestus saada vana karjalaut ja Vessart tõi Eestisse esimesed puhtatõulised limusiini lihaveised. Paraku osutus alustamine raskeks.

“Tegime projekte, pöördusime ministeeriumisse, et saaksime limusiine osta, aga toetust ei antud, kõik projektid lükati tagasi põhjendusega, et Eestisse lihaveisekasvatus ei sobi,” meenutab Vessart. Kuid jonni ta ei jätnud.

“Kui Rootsis ja Soomes saab neid loomi pidada, siis saab ka meil!” jäi mees endale kindlaks, võttis pangast laenu ja tegi oma mõtte teoks.

Karitsu talus hakati õppepäevi korraldama ja rahva huvi lihaveiste kasvatamise vastu üha suurenes. Soomest toodi kohale nõustajad, taluõu oli õppepäevadel rahvast puupüsti täis.

Peagi jõudsid Eestisse ka uued tõud – aberdiin-angused ja šaroleed. 2000. aastal kogunesid lihaveisekasvatajad Kaiusse ning asutasid Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi. Seltsi esimeheks sai Leino Vessart, kes pidas seda ametit üle 11 aasta.

“Kui me poleks õppetalu ja edasi Karitsu Rantšot teinud, ei oleks lihaveisekasvatus Eestis nii kiirelt arenenud,” nendib Vessart. Sest just siinse õppetalu tegevusest said paljud innustust, siin jagati uusimat teavet, müüdi tõumaterjali, otsiti küsijate probleemidele lahendusi.

Selts asus üha innukamalt seisma oma liikmete eest ja lõpuks hakati veisekasvatajatele ka toetusi andma, seda juba enne euroliitu astumist. Loodi sidemed Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Iirimaa, Taani ja teiste riikide lihaveisekasvatajatega

“Eesti on saanud nüüd lihaveisekasvatusega nii tuntuks, meie liha müüakse Šveitsi ja mujale Euroopasse,” on Vessart rahul.

Vajaks oma müügipunkte

Peagi 74aastaseks saav lihaveisekasvataja on nüüdseks OÜ Karitsu Rantšo tegevjuhtimise üle andnud oma pojale, ise on ta jäänud osanikuks ja aitab firmat arendada nõukogu esi-
mehena.

“Lihaveisekasvatuse arendamine on olnud minu elutöö, aga tegevpõllumees ma enam eriti pole,” teatab kogenud lihaveisekasvataja. Ta on rahul, et tema töö ei ole tühja läinud.

“Piimatootmine käib praegu tööstuslikul tasemel, külad on tühjaks jäänud ja piimakarju ostavad kokku välismaalased. Kui poleks lihaveisekasvatust, mida siis inimesed maal teeksid? Nüüd on vähemalt lihaveised jäänud kohalike inimeste pidada, nad saavad sissetulekut ja oma kodud maal säilitada, see on suur asi,” räägib Vessart.

See mees ei väsi otsimast uusi võimalusi, et valdkonda edasi arendada. Ta arutleb, et meie veisekasvatajatel on viimane aeg rajada oma väikesed lihalõikamis- ja müügipunktid, sest lihahinnad on poes liiga kõrged.

“Võtkem eeskuju Leedust, kus kasvatajatel on kaasaegsed müügipunktid ja otsetellimustega müüakse inimestele soodsalt kümnekiloseid lihapakette, kus on nii hakkliha, fileed kui keskmist liha. See võib olla ka meie tulevikusuund, sest nõnda võidavad hinnas nii kasvatajad kui tarbijad,” rõhutab Vessart.

Leino Vessart tunnistati 2006. aastal parimaks lihaveisekasvatajaks. Ta on pälvinud Valgetähe V klassi ordeni ning Kaiu valla elutööpreemia.



KOMMENTAAR

TANEL BULITKO

Eesti Tõu­looma­kasvatajate Ühistu (ETKÜ) juhatuse esimees

Leino Vessart on Eesti lihaveisekasvatuse hing, ta on missiooniga seda valdkonda ellu äratanud
ja toetanud. See sektor on kõvasti arenenud, praegu on Eestis juba 60 000 lihaveist ja suures osas on see Vessarti teene.

Mäletan, kuidas ta 1990. aastate keskel lihaveisekasvatust propageeris ja tutvustas – siis, kui seda asja Eestis veel tõsiselt ei võetud.

Vessart on olnud lihaveisekasvatuses iseõppija, oma esimesed kogemused sai ta Soomest. Ameti­alaselt oleme temaga palju suhelnud ja kogu aeg koostööd teinud. Oleme ostnud ETKÜsse temalt tõupulle. Karitsu Rantšos hakati esimesena kasvatama limusiine, ning tõupulle on ta müünud ka teistele farmidele. Nii saab öelda, et paljude karjade geneetiline taust on nende karjast pärit.



KANDIDAAT

LEINO VESSART

OÜ Karitsu Rantšo

- Kaiu vald, Raplamaa

- Lihaveisekasvatus, 395 veist.

- Müük lihaks 90, tõuloomadeks 50 veist aastas.

- Keskkonnasäästlik majandamine, põhiettevõttes mahetootmine.

- Maad omandis 321,64 ha, lisaks rendimaad.

- Kasari jõe ääres hooldatakse 200 ha karjamaid ja koristatakse 150 ha jõeluhta.

- Kaheksa palgatöötajat.



Konkurss

“Aasta põllumees”

- Tänavusel Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) korraldatud konkursil kandideerib tiitlile 18 põllumeest
13 maakonnast. Kõige rohkem kandidaate on seekord Harjumaalt, järgnevad Põlvamaa ja Viljandimaa.

- “Aasta põllumehe” konkursi žürii alustab suviseid ringsõite, et tutvuda kõigi kandidaatide ettevõtmistega. Esimene ringsõit toimub 20.−21. juunil ning selle käigus külastatakse Rapla-, Pärnu-, Läänemaa, samuti Saare- ja Hiiumaa põllumehi.