Millal keegi meist viimati sai sulepea või pastakaga kirjutatud kirja? Tänapäeval on paberkandjal kiri tehnilistel põhjustel üha harukordsem sündmus. Vanamoeliselt käsitsi kirjutatud ja tavapostiga saadetud kirjast õhkub intiimsust ja isikupära, mis masinatekstis paratamatult kaotsi läheb.

See isikupära ja intiimsus pole kaotsi läinud ka Washingtoni külje all elava Hellar Grabbi ja Jaan Kaplinski kirjade hiljuti ilmunud trükiväljaandes. Kuigi tõenäoliselt oli neil kirjadel lugejaid juba enne adressaadini jõudmist. Üks kirjasõber oli elavat uudishimu kodumaa asjade vastu tundev pagulane “väljas”, teine end ajuti isolatsioonis tundev sisepagulane kodumaal.

Pagulane Hellar Grabbi suhtles kodumaaga rohkem ja ka selliseid kanaleid kasutades, mis välisvõitluses kindlat joont järginud pagulaskonnas polnud hea toon. Kodumaal elanud Jaan Kaplinski aga on ikka tõrkunud mahtumast kitsalt rahvuslikesse raamidesse, määratledes end juba 1965. aastal võrukese ja poolaka järeltulijana. Kirjavahetuse väljaandmine on mõlema mehe ühine otsus.

Mis privaatsusest saabki juttu olla, kui neidsamu kirju on enne sõbrani jõudmist rüvetanud KGB kõikenägev silm. Õnneks tollane aimdus, et “suur vend” jälgib sind kõikjal, suhtlemist ei lämmatanud, vaid mõnel juhul ärgitas isegi kaasa mängima, näiteks Kaplinskit poetama oma kirjadesse sihikindlalt “riigitruudust” kinnitavaid märkusi.

Varssavist 5. septembril 1975 kirjutab aga hoopis teistsugune, täiesti avameelne Jaan: “Ja ikka ikka – ärge leppige sellega, et ainult paar-kolm meie kirjanikku käib pidevalt väljamaal – Beekman, Siig, Tamm… Nõudke Paul-Eerikut, Valtonit, Runnelit, mind. Selgelt ja pidevalt. Ja levitage kõlakaid, et need isendid on seal kinni nagu linnud puuris. Surkige.”

Kirjavahetus Kaplinskiga seostub peamiselt Grabbi ajakirja Mana väljaandmise aegadega, kuigi juttu on ka paljust muust – isiklikust elust, inimestest ja perekonnast, indiaanlastest, zen-budismist, kultuuriantropoloogiast, poliitikast, aga eks ikka niivõrd, kuivõrd see pelguseta võõra silma ees kirjutamist kannatas. Janu avatuse ja vabaduse järele lugeda ja teha seda, mis huvitab, läbib Kaplinski kirju. Ning endast kaht Eestit ühendava sillaehitaja kuvandi loonud Grabbi kustutab seda janu kirjade ja raamatute saatmisega.

Kirjavahetus kinnitab, et Grabbi ja teiste pagulastraumadest üle olijate vaev ja rahalisedki kulutused ei olnud tehtud asjata. Kaplinski loetleb, mis oleks Grabbi, aga ka kahe Ivari – Ivaski ja Grünthali – saadetud raamatupakkideta olemata olnud: “Indiaanlased, zen-buddhism, Jung, uusvasakpoolsus, biitnikud… See kõik on osa minu ja paljude mu sõprade vaimuilmast. Valge joon Võrumaa kohale oleks ilmselt jäänud kirjutamata, kui saadetud raamatud ei oleks toonud minuni zen’i kaudu kilde vanast Hiina luulest, mille lummuses olen sestsaadik.”

Tegu polnud ühepoolse kultuuritarbimisega. Kaplinski kirjadega sai rahuldatud ka Grabbi uudishimu kodumaa kirjanduse ja eluolu vastu. Tegu on kahe Eesti delikaatse, aga ka hariva kahekõnega ajal, mil kultuurivestlust sai arendada võre vahelt.



LUGEMISMULJE

“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi

kirjavahetus 1965–1991“.

Litteraria 26. Eesti kultuuriloo allikmaterjale.

Eesti Kirjandusmuuseum 2013.

331 lk.